Kommentaar

Heljo Pikhof | Eestis on puhkused lühikesed, vähe riigipühi ja pikk töönädal (18)

Heljo Pikhof, riigikogu liige, SDE aseesimees, 29. jaanuar 2020 19:24
Eestlastel on geenides end tööga tappa. „Vara tööle, hilja voodi…“, „Tee tööd ja näe vaeva…“ ja lugematud teised töökust ülistavad tarkuseterad on meile aupaklikult põlvest põlve edasi antud. Euroopa Liidu riikide võrdlusest ilmneb aga, et tööga end tappa on meil ka täielik voli. Nimelt on meie tööinimene aastas tehtud töötundide arvestuses liikmesriikide seas suveräänne liider.

Statistika viib kokku tööaja, põhipuhkuse kestuse ja tööst vabade riigipühade arvu. 2018. aasta andmetel töötas virk ja viks eestlane 1848 tundi, samas kui prantslane pääses 1602 töötunniga ja nn keskmine eurooplane 1714 tunniga. Ka keskmisega on meil vahe ligi kuus ööpäeva, ja mis see veel töötundides teeb! Tõsi, nii nagu meil, kehtib pea 40tunnine töönädal ka pooltes ELi riikides. Tõsi on ka see, et lühike põhipuhkus on meiega sarnaselt veel kümmekonnas liikmesriigis. Vähe on meil küll riigipühi – kümme –, aga seegi pole päris erandlik.

Aitab rügamisest

Jätame praegu kõrvale mõne lõunamaise riigi pühaderohkuse ja vaatame korraks naabrite juures ringi. Lätis näiteks on 12 riigipüha, sama seis oli ka Leedus, aga sellest aastast võtsid nad endale ühe pidupäeva juurde; Soomes on riigipühi 13 ja Rootsis 14. Idanaabreid, kellel küll euroliiduga ühist vereringet ei ole, olla tänavune pikk uusaasta ja jõuluvaheaeg kuulu järgi päris ära väsitanud. Niisiis, Eesti puhul langevad kokku pikk töönädal, lühike aastapuhkus ja napp riigipühade arv, ja needki kasinakesed lähevad ju vett vedama, kui satuvad nädalavahetusele. Aastad ei ole vennad – vahel veab paremini, vahel mitte üks raas.

Kui teeksime suurde töörügamisse kasvõi mõnegi pausi sisse – kõik koos, riigina? Paljudes riikides on seadusega ette nähtud vaba esmaspäev, kui pühad langevad nädalavahetusele, mõnel pool kehtib see kord ainult riigisektorile ja eraettevõtjad saavad ise otsustada, kas anda sel juhul oma töötajaile puhkepäev või pool. Et meil ei ole võtta ka kuningannat, kes oma kuningliku proklamatsiooniga asenduspäevi annaks nagu Ühendkuningriigis, pöörduvadki nüüd sotsiaaldemokraadid riigikogu poole. Meie eelnõu näeb ette anda esmaspäev tööinimesele vabaks, kui riiklik püha satub laupäevale või pühapäevale, või leida muu sobiv regulatsioon puhkepäeva kompenseerimiseks. Mujal Euroopas on kasutusel ridamisi võtteid, et rahvas hingetõmbeajast ilma ei jääks: mõnel pool lisatakse korralisele puhkusele (mõni) puhkepäev, teisal antakse töötajale tasustatud puhkepäev riigipühaga samas kuus, palju pruugitakse pühade ülekandmiseks nn sillasüsteemi, et säilitada nädala terviklikkust.

Vähem, aga rohkem

Igat viimast kui hingetõmbepausi on meil aga hädasti vaja. Näitavad ju igasugused ELi töö- ja puhkeaja uuringud kindlat seost lühema tööaja ning töö tootlikkuse ja töötaja rahulolu vahel. Inimesel, kelle töö ja eraelu on kenasti tasakaalus, on teistest parem tervis ja suurem heaolutunne. Eluga rahulolu mõjutab omakorda töötaja pühendumist ja töö tulemuslikkust. Seega tõuseb sellest tulu nii töötajale, tööandjale kui ka ühiskonnale tervikuna.

Samast loogikast lähtudes võiksime tõsiselt kaaluda ka üleüldist tööaja lühendamist. Nii sajad uuringud-projektid kui ka nii mõneski riigis juurdunud praktika tunnistavad nelja päeva pikkuse ja/või kuue-seitsme tunnise tööpäeva positiivset mõju inimese heaolule, vähe sellest – ka tööviljakusele. Prantsusmaal näiteks kehtib juba paarkümmend aastat 35tunnine töönädal. Eestiski on ju firmasid, kes on katsetanud või katsetamas neljapäevast töönädalat või annavad oma töötajatele paar reedet kuus vabaks.

Loomingulise töö tegijatele ja muidu valgekraedele sobib selline asjakorraldus muidugi hästi – pole ju mõtet sisustada kohustuslikku tööaega mõttetute koosolekute, tühja lobisemise või arvutimängudega, samas kui sportides või kodus kokates on mõte vaba ka tööasjadega tegelema. Päris tootval tööl sõltub see rohkem töötaja tööviljakusest ja sellest, kuidas tööandja kasumlikkust hindab. Asja õnnestumise eeldus on kahepoolne tahe: töötaja püüab senisest napimat tööaega täie rinnaga ära kasutada ja tööandja luua talle selleks parimad võimalused. Igatahes on Eesti nii pisike ja paindlik riik küll, et liikuda sammhaaval lühema tööaja poole – teed näitama teistelegi. Ära ei maksa unustada ka eestlase üle maailma tunnustatud ennastsalgavat töössesuhtumist. Rohkem rõõmu nii tööl, kodus kui ka puhkehetkel teeks head tervele ühiskonnale.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee