Kommentaar

Ene Pajula | Mammi ei saa aru, miks me nii vihased oleme (98)

Ene Pajula, ajakirjanik, 27. jaanuar 2020, 18:22
Elame huvitaval ajal, seltsimehed! Mammi kahjuks ei mäleta, milline nõukogudeaegne klassik seda ütles, aga igatahes kehtib see lause ka praegu. Kogu aeg on nii huvitav, et pole vahet hool ega hoobil.

Mammi sattus hiljuti seltskonda, kus filosofeeriti Eesti tuleviku üle. Keegi pessimist avaldas arvamust, et 98% eestlastest ei usu, et meie laulupeod toimuksid veel ka 100 aasta pärast. Mammil kukkus suu lahti ja jäi pärani veel tükiks ajaks. Kas ta sai õigesti aru, et 98% eestlastest ei usu Eesti tulevikku? Kas mammi on tõesti üks neist kahest eestlasest, kel pole kunagi selletaolist mõtetki pähe tulnud? Et võtame valge lina ümber ja hakkame kohe surnuaia poole astuma? Kust pessimist üldse sellise protsendi võttis?

Nojah, tema oli arvutanud niimoodi, et Isamaa erakond ja selle pooldajad usuvad, et asi ongi niikaugel, et tulevikku enam ei ole. Miks nad muidu nii meeleheitlikult selle poolt on, et võtku kõik oma raha pensionisambast välja ja kulutagu seda, kuni veel saavad. EKRE omad tunduvad olevat lausa ootel, et idanaaber meid jälle üle võtab, mis kindlasti toob kaasa järjekordse rahareformi ja nagu vanemad eestlased mäletavad, nullis iga rahareform nende viimasedki säästud. Sama meelt on ilmselt ka suur osa Keskerakonnast, kes on oma seljataguse kindlustanud koostööleppega Ühtse Venemaaga.

Aga ikkagi, nentis mammi, 98% ei tule sellegipoolest kuidagi kokku. Olgu peale, vastas pessimist, eks ta muidugi võttis selle arvu laest. Mille peale mammi sai kurjaks. Sest kas pole vastutustundetu pilduda sellisel teemal laest võetud arve? Muidugi võib juhtuda igasuguseid asju. Võib-olla pole 100 aasta pärast enam meie armsat maakeragi alles, aga see ei tähenda, et peaksime juba praegu maailmalõpuks valmistuma nagu Kristus Vissarioni jüngrid Siberis. Vastupidi, tehkem kõik, et eestlus elaks ja meie laulud kestaksid. Ja hoidkem oma maakera, niivõrd-kuivõrd me seda oma maanurgas teha suudame.  

Ei saa aru

Muide, eestluse hoidmisest. Mammi on kuulnud küll sellest, et lapsed ei saa enam „Kevade“ raamatut lugeda, sest nad ei saa sealsetest sõnadest aru. Aga mammi on arvanud, et tegu on algklassilastega, kel tõesti ei pruugi olla aimugi tollaste talutööde, tööriistade, kombetalituste ja muu sellisega seotud sõnavarast. Aga siis… Ühel üritusel, kuhu oli kutsutud ka islamiusku inimesi, sattus mammi lobisema ühe noore, kindlasti alla 30aastase daamiga, kes esindas Tartu ülikooli, millest võiks eeldada, et ta oli juba mõnevõrra koolis käinud. Tervituskohvi kõrvale pakuti väikesi lihapirukaid. Mammi ei suutnud oma lobasuud pidada ja pöördus noore daami poole: „Huvitav, kas nende pirukate kõrval oli teade ka selle kohta, mis liha seal sees on? Kõik siinsed ju sealiha süüa ei tohi?“

Noor daam vaatas mammit imelikult. Nagu oleks ta öelnud midagi poliitiliselt ebakorrektset.

„Nojah, ma ainult aasisin natuke,“ püüdis mammi ennast välja vabandada.

„Aasisite? Mida see sõna tähendab?“ küsis noor daam.

„Kas eesti keel ei ole teie emakeel?“ küsis mammi omakorda.

„On,“ vastas noor daam. „Kas see on mõni uudissõna?“

„Ei,“ vastas mammi. „See võis olla uudissõna sadakond aastat tagasi. Aga enam ammu mitte. Ütleme siis, et ma tögasin.“

„…?“

„Pilasin natuke. See polnud kindlasti pahatahtlik, igatahes oli see heatahtlik pila.“

Tundus, et sellest viimasest väitest sai noor daam aru. Mammi oli jahmunud, mis ilmselt ei pane kedagi enam imestama. Mammi näibki olevat sellises püsivas hämmastusseisundis vaat et kõige üle, mis kogu aeg juhtumas on. Ei suuda ikka veel aru saada, kuhu ta sattunud on. Ja põlvkondadevaheline keelekatkestus polegi siis vaid tühi sõnakõlks, vaid see ongi täiesti olemas või?

Brüsseli korraldusel

Mammi pole ikka veel aru saanud, mis asi ometi teeb inimesi nii vihaseks. Et võidakse plahvatada sõrmenipsust. Nagu selle aasta esimesel esmaspäeval, kui raadio järjekordses „Vox populi“ saatelõigus küsiti, kas ajalehti veel tellitakse. Ja nagu oleks saatejuht lülitanud sisse mingi raevunupu, sest igast vastajast lausa purskas pahameeleavaldusi. Mammi tundis suisa füüsiliselt, kuidas raadiost tema tuppa sappi pritsis.

Keegi ei kavatsenudki öelda, kas ta tellib paberlehte või loeb uudiseid pigem telefonist või arvutist. Kõik olid lihtsalt nii vihased selle peale, mida lehtedes kirjutatakse. Pistku nad p…se oma arvamuslood, ma suudan ise oma arvamust kujundada, nad on seal kõik kallutatud, kõik nad täidavad Brüsseli korraldusi…

Ja kui mõelda, et sellisel juhul peaks kiip olema ju kõigi Eesti ajakirjanike peas, kaasa arvatud Tre Raadio ja Uute Uudiste tegijad, kuigi neid muidugi on keeruline ajakirjanikeks pidada ja kelle aju ilmselgelt muditakse mingilt teiselt suunalt, aga ikkagi on Brüsseli võimekus üleelusuurune. Ilmselt peaksid seda tunnustama ka need, kes Brüsselit süüdistavad, ja peaksid mõtlema kiibile oma ajus. Sest kas polegi tegelikult nii, et pada sõimab katelt.

Ja lõpuks, kas pole nii, et kuidas suurte kõnepruuk ees, nii väikeste oma tagantjärele. Mammi ei mäleta, et kogu Eesti taasiseseisvusajal oleks mõni naispoliitik olnud kordki emotsionaalselt nii üles köetud, nii valimatute sõnadega oma vastaseid sõimanud, nagu seda on ühe valitsuspartei meespoliitikud permanentselt ehk eesti keeli katkematult teinud. Pühade ajaks võtsid nad küll väikese pausi, aga nüüd jätkavad uue hooga. Kusjuures nüüd on endast välja läinud ka Isamaa pealik, sest hoidku jumal, üks naissoost kõrge ametnik on julgenud tähelepanu juhtida seaduseelnõu võimalikule vastuollu minekule põhiseadusega.

Kuidas ta julgeb? Mis õigusega?

No tõepoolest, kas ei tule lapsepõlv meelde? Kes teisele ütleb, see ise on!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee