Kommentaar

Markus Väin | Suurtest lugudest – iga aeg vajab oma lugu 

Markus Väin, kirjanik, 24. jaanuar 2020, 17:35
15. jaanuaril tabas nüüdisaegset kirjandusmaailma kaotus, kuivõrd meie hulgast lahkus Christopher Tolkien, J. R. R. Tolkieni kolmas poeg, kes on peamiselt tuntud selle poolest, et ta toimetas ja avaldas enamiku isa postuumselt avaldatud töödest. Mõeldes tohutule mõjule, mis „Sõrmuste Isandal“ on olnud nüüdisaegsele ilukirjandusele – põhimõtteliselt moodsa fantaasiažanri teerajajana –, näib paslik võtta hetk, et mõtiskleda niisuguste suurte lugude iseloomu üle ja miks nad meid võluvad.

 Igal ajal on oma lugu, viimasel ajal isegi igal generatsioonil. Sellised fantastilised lood nagu „Harry Potter“, „Sõrmuste Isand“ ja „Star Wars“ kipuvad esile kerkima sagedusega üks kümnendi või paari kohta. Kõiki neid seovad selged ühised jooned. Peamiselt suur üdini korrumpeerunud kurjus ja tema vastas headus, lihtne ja igapäevane, samas üllas ja söakas. Suutes sellega suhestuda (kõigile muidugi ei meeldi fantaasialood), puudutab see meid sügavalt ja isiklikult, umbes nagu müüt. Või usk? Kui palju erinevad religioonidki on?

Miks? Sest sellised lood on maagiat täis mudelid meie maailmast, sellest lahingutandrist siin, mis sest, et need maad on kaugel-kaugel galaktikas või sootuks erineval reaalsustasandil. Nende tegelased võitlevad meiega samas sõjas. Vastandumine hea ja kurja vahel leiab aset igas maailmas, riigis, asutuses. Aga tähelepanuväärsemalt igas isikus.

Parimad kipuvad olema need lood, milles hea ja kuri pole mitte ainult vastamisi nagu malendid, vaid pole seejuures ka must-valgelt eristuvad. Me võime joonistada maakaardile üdini varjutatud maa nagu Mordor või kohata üdini õelat inimest nagu senaator Palpatine. Aga nii maad kui ka inimesed on kuidagi kujunenud. Valikute läbi. Meie valikud elus pole pikka aega oma olemuselt head või halvad, mitte nende langetamise hetkel, aga tagajärjed on. Kuni ühel hetkel pole tagasiteed ja ka valikud hakkavad olema. Sel hetkel võime avastada endas ühe osana kurjust. Mitte et see otseselt halb oleks.

Miks? Heidame kiire pilgu religioonile ja raske on uskuda, et näiteks Eva õelusest ja kadedusest keelatud vilja sõi. Pigem uudishimust tundmatu vastu. Enamik katastroofe juhtub uudishimust. Ilmselt hääletas enamik Hitleri valijaid 1933. aastal tema poolt uudishimust, soovist näha, mida tema teisiti teeks.

Sestap on oluline neid lugusid rääkida. Me ei tohi unustada märkamast kurjust oma igapäevaste valikute tagajärgedes. Seda tuleb näha, mõista, isegi rakendada, loomulikult reeglite järgi. Sest mida rohkem pühendume ainult ühele äärmusele, ainult kriiskavalt, silmi-põletavalt heledale headusele, seda vaimumurdvamaks kasvab uudishimu kurjuse vastu. Teatud sorti rahu, konsensus ja õiged valikud on jälgimad kui mistahes sõda või ülestõus.

Kujutame näiteks ette, et me elame „Sõrmuste Isanda“ maailmas, aga 100 aastat pärast suure kurjuse võitmist. Rahu oleks 100aastase vaikuse järel läilaks läinud ja inimeste riigid mädaneksid sisemiselt, nende kodanikud ja valitsejad irduksid üksteisest ning hakkaksid tasapisi rooste minevat süsteemi vihkama ja lõhkuma. J. R. R. Tolkienil muide oli vastavasisuline mustand oma sarja viienda raamatu käsikirjaks, kuigi ta ei lõpetanud seda kunagi. Seega Christopher ei avaldanud seda raamatuna.

On oluline hinnata seda, mis meil on. Sestap peab kõige koletum kurjus elama lugudes. Ta peab käima meiega koos ja iga aeg vajab oma lugu. Ning loodetavasti võitu oma aja suure kurjuse üle. Christopher andis toimetaja ja autorina tänuväärse panuse ühe niisuguse loo arengusse.

Markus Väin võitis möödunud aastal kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel kolmanda koha debüütromaaniga „Illuminati“.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee