Kommentaar

Mart Soidro | Tülitsemistest Tartus 

Mart Soidro, literaat, 23. jaanuar 2020, 17:41
Foto: TH
Need, kes on õppinud Tartu ülikoolis, teavad omast käest, et Emajõe Ateenast ei saa edaspidises elus enam üle ega ümber. Kaunid tunnid Toomemäel, Emajõgi, mis läbi viib oma veed, sõber Kolla Kobla ja loomulikult need ühised rõõmsad võlad, mida meri ei saa meilt pesta.

Lähed Tartusse ja saad kohe nostalgialaksu: kõik on endine! Hoolimata agarast ehitustegevusest ja pöörasest innovatsioonist. Aeg oleks seal nagu seisma jäänud. Või õigemini: aeg küll liigub, kuid teosammul. Seetõttu pole ka midagi imestada, et kui keegi teeb Taaralinnas mõne äkilisema liigutuse või natukene mürtsu, on kohe kisa taevani.

Nii on see olnud ka sealses poliitikaelus juba 90ndate teisest poolest alates, mil praegused erakonnad ka kohalikul tasandil välja kujunesid. Nii oli, on ja küllap jääbki. Esimest korda võitis Reformierakond Tartus 1996. aastal. Ja on võitnud ka kõik järgnevad riigikogu ja omavalitsuse valimised küllaltki suure ülekaaluga. Peale on kasvanud uus põlvkond ja Tartu kroonimata kuningas Neinar Seli on teatepulga (või inspektorisaua?) andnud üle oma pojale Kristole, kes juhib Tartu linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni.

Aga see pole üksnes Tartu eripära, vaid paratamatus kõigis eluvaldkondades – jalgpalliklubi FC Flora president ei ole juba tükk aega mitte Aivar, vaid Pelle Pohlak. Ja Moskvas on Anton Vainost saanud Venemaa presidendi administratsiooni juht. Kusjuures erinevalt eespoolmainitutest vanaisa Karli abita.

Isamaa lühikeseks jäänud tähetund

Esimest korda võitis Reformierakond kohalikud valimised Tartus 1996. aastal, saades 49-liikmelises volikogus 14 kohta. Aga koalitsioonivalitsust neil moodustada ei õnnestunud. Seljad panid kokku Isamaa, Tartu 2000 ja Mõõdukad. Napilt neli kuud sai Tõnis Lukas linnapea olla, siis võtsid Reformierakond ja Tartu 2000  koostöös ajalehega Postimees 34aastase Lukase maha. Oi, ma mäletan seda päeva! Volikogu istungid toimusid Tartu inseneride majas ja seadsin minagi valijana sammud Tähtverre Tõnist toetama. 

Mäletan, et maja ees tuli mulle vastu üks taat loosungiga: „Ära puutu Tõnis Lukast, muidu tulevik on mokas!“. Krapsakas daam kandis aga plakatit: „Me ei hääleta valimisliidu „Postimees” poolt!“. Nii käisid Tartus toona asjad...

Üks loosung oli veel – „Kull puuri, orav rattasse!”. Noorematele lugejatele teadmiseks, et volikogu esimeheks oli siis koonderakondlane Väino Kull, kes oli otsustanud koostöö Isamaaga lõpetada ja Reformierakonnaga linna valitsema hakata. 2006. aastal andis Arnold Rüütel talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi, aga vaevalt, et üksnes selle eest.

Aga see polnud veel sugugi kõik!

„Omamoodi protestiga esinesid Tartu taksojuhid. Kella kahe paiku, kui volikogu istung oli alanud, sõitis rühm mitme firma taksosid valjusti signaali andes kolm-neli korda volikogu istungisaali akende alt läbi. Kell 15.40 paiku kõlas taksoraadiotes taas dispetšeri hääl: „Nüüd hakkavad kangutama, teeme selle aktsiooni veel kord!“ See oli taksojuhtide ühine algatus, sellist asja pole me varem teinud, kinnitas üks hallipäine taksojuht.“ (Eesti Päevaleht, 04.04.1997).

Miks ma sellel lool nii pikalt peatun, võib lugeja küsida. Aga sellepärast, et see oli viimane tõsisem verevalamine Tartus enne „Monica Ranna protsessi“, mis on mõnda ahastavat arvamuslugu lugedes võrreldav vaata et sõjajärgse Nürnbergiga. Aga leidub teisigi sarnasusi, sest Jaan Toots ja toona Lukast kangutanud Neinar Seli on ühest mastist mehed. Jõukad, poliitiliselt kogenematud, aga edevad mehed, kel meeldib nii varjus tegutseda kui ka klantsajakirjade esikaantel särada.

Ja nii nagu Toots, jäi hätta Rannale mantlipärija otsimisega, oli Seli kimbatuses pedelli leidmisega veerandsada aastat tagasi. Lõpuks osutus vana vasaraheitja väljavalituks kohalikel valimistel 43 häält kogunud Roman Mugur, Tartu kõige kehvem linnapea pärast iseseisvuse taastamist. Muide, Keskerakond on praktiliselt ainus partei, mille ridades pole Mugur oma pika poliitikukarjääri jooksul kandideerinud – ERSPst siirdus ta Reformierakonda, sealt Rahvaliitu ja on praegu Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige. Aga seda viga annab veel parandada.

Keskerakonna hiilgus ja viletsus

Aadu Must on meenutanud Keskerakonna kauneid aegu Tartus. Kui ilus kõik oli! Nagu Hillar Palametsa IV klassi õpikus „Jutustusi kodumaa ajaloost“. Enne seda, kui saabus Jaan Toots ja algas pereheitmine. Ajaloolase ja veteranpoliitiku sisse ju ei näe, seetõttu ma ei tea, millal oli Musta juhitava Keskerakonna Tartu piirkonna kuldaeg.

Pilk protokolli näitab, et Tartu pole kunagi olnud Keskerakonna kants – pärast iseseisvuse taastamist on nad kohalikel valimistel saanud 49-liikmelises volikogus 1–9 kohta. Viimane kord 7. Hoolimata kesisest häältesaagist on nad sel sajandil Reformierakonna väiksema vennana koalitsioonis (välja arvatud aastatel 2000–2001 ja 2003–2005). Seejuures on Must – hea rahulik inimene! – juba neljandat korda linnavolikogu esimees. 

Reformierakonna esimene valik on ju Tartus pikemat aega olnud Keskerakond, kes tiksub vaikselt ja kellel puuduvad Emajõe Ateenas suuremad ambitsioonid. Seetõttu saan aru ka flegmaatilisest Urmas Klaasist, kes valis pärast viimaseid kohalikke valimisi koalitsioonipartneriks Keskerakonna, mitte aga valimistel teise tulemuse teinud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, kelle esinumber oli Marju Lauristin.

Eriti kui arvestada, kes kuuluvad Keskerakonna teotahtelisse fraktsiooni linnavolikogus. Palun väga! Jelena Frunze, Rein Kokk, Aadu Must, Irina Panova, Nikolai Põdramägi, Marina Riisalu (Artjom Suvorovi asendusliige) ja Vladimir Šokman. Kui Toots poleks käitunud nii tormakalt, oleks lisaks Mustale saanud mõnest neist valijamees 2021. aasta presidendivalimistel. Aga läks teisiti.

„Tartu sündmused on kindlasti õppetund kogu meie erakonnale ja siit tuleb targemana edasi minna,“ kirjutas peaminister Jüri Ratas esmaspäeval sotsiaalmeedias. Teisipäeva hommik oligi esmaspäeva õhtust targem, kui Tallinna volikogu sotsiaaldemokraatlikust fraktsioonist välja visatud Helve Särgava kirjutas suure pidulikkusega avalduse Keskerakonda astumiseks. Lisades muu hulgas, et kui volikogu peaks talle aseesimehe kohta pakkuma, võtaks ta selle vastu. 

Keskerakonna Tartu piirkonnal on oma Tallinna aatekaaslastelt veel palju õppida...

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee