Kommentaar

Riina Sikkut pensionireformist: väike vabaduse piiramine olevikus annab suurema vabaduse tulevikus (69)

Riina Sikkut, riigikogu liige, sotsiaaldemokraat , 22. jaanuar 2020, 11:51
Foto: Tervise- ja tööministeerium
Pensioni teise samba muudatuste eelnõu liigub riigikogus teise lugemise poole. On tänuväärne, et Mihhail Lotman oma seisukohti nii olulisel teemal pikalt põhjendas, kuid kahjuks ei jõudnud ta asja tuuma selgitamiseni.

Teise samba arutelus on toodud välja väga palju detaile, arvamusi, argumente ja niisama hüüatusi. Lotman ütleb, et tegu on “valemetafoorika ja demagoogiapilvega” ning hakkab siis arutama, kas teise sambasse makstava kahe protsendi puhul on tegemist maksu või vabatahtliku investeeringuga. Justkui sellest sõltuks, kuidas teist sammast reguleerida. Fundamentaalne otsus, mis tuleb teha, on hoopiski – kas inimestel on oma tulevase toimetuleku jaoks vaja tööelu jooksul säästa või suudame teadaoleva info põhjal jooksvatest maksudest vajalikke kulutusi rahastada? Kui otsustame, et vajalik on koguda, siis ei ole tähtis, kas nimetame seda maksuks, makseks, investeeringuks, säästuks või kuidagi viiendat moodi.

Võib juhtuda, et automatiseerimise laine muudab Eestis tööjõuvajadust väiksemaks. Või suureneb sisseränne või tõuseb hüppeliselt tootlikkus või juhtub midagi hoopis ettenägematut ning riigil õnnestub oluliselt heldemalt kasutada raha pensioniteks ja sotsiaalhoolekandeks. Kas võime sellele lootma jääda? Tunnistagem, et me ei suuda finantsturgude käitumist ja tehnoloogilisi arenguid piisavalt ette näha.

Teist sammast saab paremini tööle panna

Võimalik on ka arvata, et igaüks vastutab oma tuleviku eest ise ja riik ei pea suuremat vastutust võtma ning pikemalt ette planeerima. No et sügisel mõtleme, et ei hakka talvevaru koguma, sööme kohe ära ja siis vaatame, mis saab.

Teisalt tuleb tunnistada, et seniste rahvastikuprotsesside ja olemasolevate prognooside põhjal ei ole tulevikus võimalik jooksvast maksutulust samaväärseid pensione maksta. Ja hakata selleks vastutustundlikult valmistuma. Nii et sügisel kogume talvevaru ja jätame midagi seemneks ka, mida kevadel maha panna. On võimalik, et kevadel kingib keegi meile seemnekartuli. Kas see muutis talvevaru mõttetuks? Kas oleks pidanud sügisel teisiti otsustama? Vastus sõltub sellest, kui riskikartlikud oleme.

Teine sammas alustas kunagi kõrgete tasude, investeerimispiirangute ja madala tootlusega. Praeguseks on tasud neli korda langenud, investeerimispiirangud leevenenud ja Eestisse tehtavad investeeringud kasvanud. Keskmine tootlus ületab tänaseks inflatsiooni ning umbes 8000 kogujat on jõudnud pensioniikka ja sõlminud lepingu väljamaksete saamiseks. Paljude kogujate rahulolematus on igati mõistetav. Kahtlemata saab teise samba paremini tööle panna, milleks tuleb väljamaksed paindlikumaks muuta ning tegeleda ka tootluse, Eestisse investeerimise ja tasudega.  

Kuna just need murekohad on olnud avaliku arutelu all, siis seda üllatavam on, et valitsuse eelnõu vaatab neist mööda ja pakub lahenduseks raha teisest sambast väljavõtmist. Isegi eelnõu seletuskiri viitab riskidele ja ohtudele: Eestisse investeerimine ja tootlus võivad langeda, tasud tõusta ja kindlustusseltsid lõpetada eluaegsete annuiteetlepingute pakkumise (inimesed eelistavad kogutu korraga välja võtta). Ehk siit vaatab vastu terav vastuolu selle vahel, mida sõnades soovitakse teha ja mis tegelikult eelnõusse kirja sai.

Kriisi mõju kogumisele

Samas on igasuguse kindlustuse, hüvitise või toetusskeemi puhul ka neid inimesi, kelle jaoks see mingil põhjusel ei tööta. Kindlasti on ka neid, kes alustasid teise sambasse kogumist, valisid konservatiivse (ehk madala riski ja tootlusega fondi), vahetasid fondi kogumise algusaastatel, mil see oli tasuline, lõpetasid majanduskriisi ajal kogumise (siis oli võimalik teise samba maksed peatada) ning jõudsid pärast 15-aastast kogumisperioodi pensioniikka. Nemad leiavad, et väljamaksed teisest sambas on neile ebaõiglaselt madalad ning mõistlikum oleks pensioni vaid esimesest sambast saada.

Lühikese ja majanduskriisi hõlmava kogumisperioodi suur mõju väljamaksetele on minu meelest piisav põhjus, et sellisel juhul lubada kogutu väljavõtmist. Aga see ei tähenda, et ühe ebaõigluse lahendamiseks tuleb ka mulle anda võimalus teise samba vara koheselt ära tarbida. Minul oli teise sambaga liitumine kohustuslik, valisin agressiivse fondi, jätkasin ka kriisiajal maksete tegemist ning saan nüüd öelda, et ilma kogumiskohustuseta mul täna nii suurt säästu ei oleks. Mul ei ole ei huvi ega tahtmist süveneda finantsturgude toimimisse, mistõttu ma ise investeerida ei plaani. Kui see oleks võimalik, siis tegelikult sooviksin teha suuremat igakuist makset suhteliselt odavasse ja turvalisse instrumenti, nagu teine sammas ka on.

Saan muidugi aru, et kõik nii ei arva, sest kogemus teise sambaga võib olla ka teistsugune – inimeste ootused tootlikkuse ja väljamaksete asjus pole täitunud. Samuti on neid, kes põhimõtteliselt toetavad maksude langetamist ja riigi rolli vähendamist ja inimestele endile igasuguse suurema valikuvabaduse ehk siis ka vastutuse andmist. Erinevad arvamused ja eelistused on loomulikud.

Tunnistan valitsuse õigust teist sammast oma äranägemise järgi ringi teha, kuigi ma ise ei pruugi neid muudatusi toetada. Aga igasugused muudatused peavad olema läbimõeldud, rakendatavad ja nendega kaasnevad riskid tuleb maandada. Praegune eelnõu lubab valikuvabadust, aga ei tegele riskidega.

Lihtne saak petturitele?

Näiteks tuleb maandada riskid majandusele, kui arvestatav osa teise sambasse kogutud miljarditest eurodest kiiresti tarbimisse suunatakse, aga ka riskid kogumise jätkajatele, kui fondi varad kahanevad kiiresti müüki ja samuti riskid pettusteks, kui inimesed oma viimase 17 aasta sääste kasutama asuvad ja elus esimest korda ise investeerima hakkavad. Võimalused kõigi nende riskide hajutamiseks on tegelikult olemas.

Ja lõpetuseks – Lotman kirjutab oma loo lõpus, et ma justkui soovivat “rumalaid maksumaksjaid” säästma suunata, nii nagu lapsi viiakse vahel vägisi lasteaeda. Ei ole seda ei öelnud ega mõelnud. Viidatud sõnavõtus võrdlesin ma kohustuslikku pensioniks säästmist põhihariduse kohustuslikkusega ehk siis lühiajalist ja pikaajalist, individuaalset ja ühiskondlikku kasu. Inimesel võib olla soov või vajadus praegu kulutada ning ta peab seda olulisemaks kui pensionieaks raha kogumist. Inimlikult on see arusaadav, aga kas ka ühiskonna seisukohast pikaajaliselt mõistlik, kui pensionieaks säästu ei tekigi... Samamoodi võib laps põhikoolis füüsikat keeruliseks pidada ja soovida tunnis käimisest loobuda, teine laps ei soovi jälle hommikul vara ärgata. Taas, inimlikult arusaadav ja tahaks ju igaühe soovide-eelistustega arvestada ja suurt vabadust lubada, aga pikas plaanis on ühiskonna jaoks ja ka noore enda jaoks ehk kasulikum haritud kodanik. Kokkuvõttes – väike vabaduse piiramine olevikus annab suurema vabaduse tulevikus. On selge, et säästud ja haridus võimaldavad igaühele rohkem valikuid. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee