Kommentaar

Ene Pajula | Mammi meelest võiksime Šveitsilt nii mõndagi õppida (28)

Ene Pajula, ajakirjanik, 19. jaanuar 2020, 18:24
Mammi on mõelnud juba mitu aastat, et Ivo Linna tuleks kuulutada aasta inimeseks. Või isegi aastate inimeseks, tänu headusele, mida temast kiirgab – olgu ta siis tele- või raadiosaate juht, naiste tantsupeo patroon või vanaisa laste- ja noorte tantsupeol või kuuleb tema laule mis iganes kanalis või kontserdil –, mõjub ta kogu üldise halvaendelise kemplemise ja pasunasse andmise taustal tõeliselt teraapiliselt. Paneb uskuma, et meil on veel lootust taastada üleüldine sõbralik ja heatahtlik õhkkond.

Ivo Linnalt läheb mõte tahes või tahtmata kadunud Valter Ojakäärule, kelle laule ta sageli laulab ja keda on samuti raske kujutleda torisevas tujus. Ja kas polnud Ojakäär see, kes võttis kasutusele mõisted süva- ja levimuusika? Stopp! Siinkohal mõistis mammi, miks ta ei suutnud kunagi suhtuda mõistesse süvariik kui millessegi halba. Sest ta oli harjunud sõnaga süvamuusika, mis tähendas kultuuri sügavamat kihti, midagi pidulikku, suursugust, elu mõtestavat, hinge puhastavat ja õilistavat. Mitte mingil juhul midagi räpast, hirmutavat ja põlastusväärset.

Helme presidendiks?

Mammi on süvariiki mõistnud kui riigiehituse sügavamat kihti, mis tähendab Eesti vabariigi identiteedi, kultuuri ja ajaloo mõtestamist, vastamist igikestvatele küsimustele – kes me oleme, kust tuleme ja kuhu läheme. Leviriik seevastu iseloomustab riigi pealisehitust – see on see, kuidas riik ennast levitab ehk kuidas ta oma kodanikega suhtleb. Meil on see siis lühidalt öeldes e-riik, aga ka kõik muu igapäevane – millised on sotsiaalsed garantiid, pensionid jms.

Möödunud aasta lõpus saime teada küsitluse tulemused, mille järgi need, kes on end seni kõrvalejäetuna tajunud, tunnevad ennast nüüd paremini. Mammil on selle üle hea meel, sest hüljatus ja mahajäetus on midagi sellist, mida ta ei soovi isegi mitte oma vaenlastele. Ometi ei saa ta jätta küsimata, kas hind, mida me praegu kellegi parema enesetunde eest maksame – riigi maine murendamine ja julgeoleku vähendamine – ei  ole selleks liiga kõrge? Kas seda poleks tõesti saanud teha pisut tsiviliseeritumal moel?

EKRE tunnustuseks tuleb öelda, et ta leidis need inimesed üles, keda seni ei kõnetatud ja parandas nende enesetunnet, aga mis siis nüüd edasi? Ühel päeval märkavad nemadki, et elu ei lähe paljast räuskamisest ja asjade nii-öelda õigete nimedega nimetamisest paremaks. Selleks tuleb midagi teha ja see on hoopis midagi muud.

Mammi mõtleb järjest rohkem sellele, et küll läks hästi, et Mart Helmet presidendiks ei valitud, kuigi ta ise oli enam-vähem raudpoltkindel, et tema võidab hääletamise valimiskogus. Jumal tänatud, et vallavanematel oli aru peas, sest kas keegi kujutab ette, mis toimuks, kui Mardil poleks peal pidureid, mis tal praegu siiski on. Kui ta võiks rahumeeli kõik välja sülitada, mis sülg keelele toob? Kas maailmas oleks siis veel isikut, institutsiooni või riiki, keda-mida ta ära solvanud poleks?

Nagu bolševikud

Uus aasta on juba mõnda aega kestnud, aga mammil jäi südamele kripeldama veel üks asi. Nii riigikogu esimees Henn Põlluaas kui ka peaminister Jüri Ratas kutsusid aasta lõpus üles leppimisele ja peaminister rõhutas veel eraldi andestamise tähtsust. Kuis ta muidu olekski saanud, sest alates märtsist ta polegi saanud suurt muud teha kui andestada. Samas võiks peaminister ju selgi korral  käia oma sõnade järgi ja siiski presidendi vastuvõtule minna. Mammi ei saa üldse aru, mida tal on riigipeale ette heita, sest nad mõlemad on ju rääkinud samast asjast ja vabandanud sama asja pärast. Mammil on presidendi sõnavõttude üle igal juhul hea meel, sest muidu tunneks ta ennast nagu bolševistlikul Venemaal, kus tühine vähemus haaras võimu ja ütles, et nemad teavad täpselt, mida rahvas tahab, ning korraldas siis selle rahva kallal enneolematud tapatalgud.

Mammile meeldib Marek Reinaasa mõte, et valitsuse võiks kukutada rahvaalgatusena, mille eestvedajana ta nimetab Eesti 200t, aga mammil on parem mõte. Miks ei võiks seda teha EKRE algatusena? Nemad ju ei väsi kordamast, et rahvale tuleb anda rohkem sõnaõigust ehk korraldada rohkem referendumeid. Mammi üldiselt ei ole väga referendumite meelt, sest need annavad suurepärase võimaluse inimestega manipuleerimiseks ehk nagu nüüd on välja mõeldud tore eestikeelne sõna – suunamudimiseks. Aga praeguses olukorras võiks EKRE küll algatada referendumi küsimusega: „Kes tahab, et praegune valitsus tagasi astuks?“ Ja kui 51% hääletab selle poolt, siis valitsus astubki, päevapealt, et mitte öelda, minutipealt, tagasi. Ei jaura ega jokuta sellega kaks aastat nagu britid oma Brexitiga.  

Muide, kui EKRE räägib referendumitest, siis toob ta sageli eeskujuks nende sagedase korraldamise Šveitsis. Sellelt riigilt ongi meil rohkemgi õppida kui ainult referendumite korraldamist. Mammi veendus selles lõplikult, kui käis seal oma tuttavatel külas. Ta mäletab hästi nõukogude aega, kui kogu välismaailm oli meie eest lukus, aga Šveits tundus olevat veel kahekordse luku taga. Ei tea, millest selline mulje, aga võib-olla oli asi selles, et see on maailma vanim demokraatlik riik, mida näiteks Lenin väga hästi teadis, sest elas seal pikki aastaid, ja Moskva kartis sealt levivat nakkust?

Tülivaba elu

Nii ehk naa on Šveits maailmas üks väheseid riike, kui mitte ainus, kus on suudetud elada nii, et kõik neli rahvusrühma pole omavahel kakelnud, ning on suutnud säilitada oma keele ja kombed – isegi retoromaanid, keda on kõigest null koma midagi rahvastiku koguarvust. Ja nad on olnud erakordselt nutikad – kui nad midagi teevad, siis nii, et on tehtud. Võtke või Šveitsi kellad, mis ei vaja enam ammu reklaami või juust, ja mis on muutunud selle riigi sünonüümiks. Või siis müsli, mille kohta võib-olla ei teatagi, et see on Šveitsi päritolu (selle mõtles 1900. aastal välja Šveitsi arst Maximilian Bircher-Benner), kuid mis kuulub hommikusöögilauale Brasiiliast Birmani.

Ja muidugi pangad – väikeriigi jaoks eriti tähtsad, sest need on julgeolekuasutused – milleks riigile sõjavägi, kui neil on pangad! Šveitsi ainus sõjaväeline üksus valvab teadagi paavsti. Kunagi vanal hallil ajal ei kiputud šveitslasi eriti ründama, sest mäed olid ees, aga viimasel 200 aastal, kui maailma vägevad on hoidnud oma vara Šveitsi pankades, ei ole neist keegi huvitatud, et nende raha lastaks õhku või pommitataks maatasa. Muu hulgas olgu öeldud ka seda, et Šveits on risti ja põiki täis raudteid, rongid sõidavad tihedalt (näiteks Zürichist Berni lähevad need iga poole tunni tagant) ja on kogu aeg täis.

Ei saa öelda, et raudtee-ehitus oleks seal odav olnud, sest iga natukese maa tagant tuhiseb rong läbi tunneli. Ju on nad kari- ja muude loomadega maade poolitamises ilmselt rahumeelselt kokku leppinud, sest muidu ju neid raudteid poleks. Mart Helme on juba öelnud, et Rail Balticut ei tule, aga oleks ju imelik, kui EKRE pooldaks midagi, mis oleks vastuolus Venemaa huvidega – aga Rail Baltic on kahtlemata ka julgeolekurajatis. Pealegi sõidaks mammi hea meelega rongiga etendustele nii Pärnu Endlasse kui ka Berliini ooperisse.

Ja mis on veel päris hämmastav, et šveitlased polegi pikast rahu- ja heaoluajast tüdinud ega otsi igavusest tüli. Nad kõik on rõõmsameelsed ja abivalmid, ükskõik kus nendega ka  ei kohtuks – tänaval, kaupluses, söögikohas või rongis. Iga müüja ja ettekandja suhtub sinusse nii, nagu oleksid ta vana oodatuim sõber.   

Nii et tehkem järele või makskem kinni!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee