Seisukoht

Seisukoht | Aeg hakata kõrvadega elama 

Katrin Helend-Aaviku, elu toimetuse reporter, 17. jaanuar 2020, 18:06
Foto: Stanislav Moshkov
Eriti viimasel ajal uudiseid lugedes olen südamevaluga aina enam mõtisklenud – kas me enam üldse üksteist ei kuule?

Jah, pean silmas täiesti tavalist kuulmist. Kuulamisest, mõttega kohal olevast hoolivast kuulamisest, millest ma olen juba varem kirjutanud, ma siinkohal ei räägigi. See on muutumas juba nii harukordseks, et kantakse tõenäoliselt peagi inimestevahelise suhtlemise punasesse raamatusse, kui säärane peaks olemas olema.

Aga et ka kuulmine, kus lugedes või rääkides meieni jõudnud sõnad ja laused, olgu need siis nii südamele koputavad kui tahes, lendavad lihtsalt tuulde, on kõhedust tekitav. Poliitiliste erakondade omavahelise suhtlemise tuuletõmbest saame peaaegu iga päev lehest lugeda. Veel palju kurvem on see, kui purjus peaga kangekaelselt autorooli istuv mees justkui ei oleks kuulnudki roolijoodikute põhjustatud ränkadest õnnetustest ja laseb kõrvust mööda isegi oma sõprade ja lähedaste korduvad manitsused. Selle traagilistest tagajärgedest oli nädalapäevad tagasi šokis terve Eesti.

Paar päeva tagasi lugesin, et Eesti rahvaluule arhiiv ei saa selleks aastaks teadusprojektideks toetust. Jutuks on tulnud koguni paljude sealsete töötajate koondamine. Juba kuus aastat tagasi ja küllap varemgi on eesti keele ja kultuuri pärast südant valutavad inimesed juhtinud tähelepanu, et seda kultuuri alustalaks olevat asutust ei hinnata vääriliselt. Miks seda appihüüdu pole kuuldud?

Uudiste vahelt nopitud elutarga loodusemehe Fred Jüssi sõnad võiks lukus kõrvadele õige suuna kätte anda: „Avastasin täiesti uue maailma, kui hakkasin kõrvadega elama.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee