Kommentaar

Markus Väin | Polariseerumisest – kas selline ongi tõejärgne maailm? (15)

Markus Väin, kirjanik, 17. jaanuar 2020, 18:06
Eestis on teatud isikutel aeg-ajalt kombeks käed üles tõsta ja pahvatada: „Kas see ongi see Eesti, mida me tahtsime?!“ – suutmata uskuda, kuidas „nemad on meist jälle üle sõitnud“. Eriti just meediamaastikul ringi vaadates tuleb tõdeda, et tõepoolest esineb psühholoogiline ja sotsiaalne vastandumine meie ajal enneolematult karmidel ja kompromissitutel alustel. Arusaadavalt on see eriti võõrastav riigis, mis loodi alles hiljuti võrdlemisi ühtsetel alustel ja eesmärkidel.

Ühiskonna polariseerumist on traditsiooniliselt seostatud sotsiaalmeedia esiletõusuga, sest see võimaldab informatsioonialast kapseldumist. Faktid omavad vähem tähtsust, kuivõrd need ei jõua teatud gruppideni. Üha vähem tähtsust on näiteks valijate kontekstis eri poliitiliste suundade sisul ja üha rohkem erineval arusaamal tõest kui sellisest, sest info tuleb eri allikatest. Võib-olla see ongi „tõejärgne maailm“ oma nägu näitamas. Tõe poliitiliseks muutumisest pole muidugi kunagi ajaloos eriti head villa tulnud. Mõeldes kasvõi inkvisitsiooniaegse kiriku või II maailmasõja eelsete režiimide peale.

Polariseerumise põhjus ei paista tingimata olevat see, et me tahaks vähem üksteisega nõustuda. Pigem hirm, et meie oponendid muutuvad üha võimsamateks. Nad kasutavad üha räpasemaid võtteid, manipuleerivad infoga (fake news), ehitavad üles oma väärtussüsteemi, niisuguse mis ohustab meie eluviisi, meie normaalsust ja meie elukeskkonda (olgu maal või linnas). Valimistejärgseid statistilisi kaarte vaadates näib üpris selge, et peamiselt määrab poliitilise eelistuse just elukoht. Hirm oma normaalsuse pärast on eelkõige emotsionaalne. Ja emotsioonid ei küsi fakte, mis viibki eri reaalsuste kujunemiseni.

Riik ja ühiskond on ehitatud ebavõrdsusele. Nii finantsilisele, positsioonist kui elukohast tulenevale. Ühiskondlikes aruteludes kipuvad seisukohad üldiselt jaotuma kahe vastanduva grupi vahel: parempoolne „töölisklass“, mille positsiooni kujutatakse meedias sotsiaalselt madalana – nende sõnavõtud näivad brutaalsed, kibestunud ja väheharitud. Nende vastas on üldiselt liberaalne leer, mille positsiooni näitab meedia moraalselt kõrgemana, kuid „päriseluga“ vähe kontaktis, mistõttu nende sõnavõtud näivad naeruvääristavad, häbistavad ja mõnitavad. (Viimasesse kategooriasse üritati ühes jõuluaegses intervjuus nügida ka meie „elevandiluust tornis elavat presidenti“. Kes nägid, mis juhtus, teavad isegi.)

Lähiajaloos on veel musternäiteid – nagu näiteks peaminister, kes avastab, et tema riik on valmis, jõukus, rahu ja kasv on saabunud ning jäänud on vaid peenhäälestus, ja ta kujuneb töötavate inimeste silmis vaenlaseks. Siseminister, kes leiab, et riik on „paks“ ja selle kõrgemaid teenistujaid tuleks suisa revolutsiooniliste meetoditega kohtadelt kangutada, kujuneb vaenlaseks nende silmis, kes on riigi rajamisse otseselt oma karjääriga panustanud.

On ilmne, et radikaalsed äärmused – solvamine ja solvumine – toidavad nii poliitilisi eesmärke kui ka ajakirjanduse majanduslikke huvisid. Seega üritatakse sellega viimasel ajal siduda enamikku ebameeldivaid ilminguid ühiskonnas ja eelkõige poliitikas. Iga ühiskondlik arvamus peaks justkui paigutuma ühte parem-vasakpoolsest leerist ning olema etteheiteks teisele. Kuid hoolimata sellest, et tõejärgsel ajastul on tõde suhteline, tahaks siiski loota, et neutraalsed faktid ei mineta oma olulisust ning peamised uudistekanalid jäävad apoliitiliseks. Isegi kui neid vastupidises süüdistatakse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee