Kommentaar

Kaspar Oja | Poliitikutest, järelmaksuga teedest ja Kreekast (29)

Kaspar Oja, Eesti Panga ökonomist, 14. jaanuar 2020, 18:02
Foto: Robin Roots
PPP (public-private partnership, avaliku ja erasektori koostöö) puhul on räägitud, et võrreldes laenuraha kasutamisega on ehitus kallim. Hind pole aga suurim probleem. Kõige hullem on ikkagi see, kui PPPd ei tehta mitte erasektori kaasamise pärast, vaid selleks, et minna mööda eelarvereeglitest, nagu tehti erisuguste meetodite abil Kreekas enne majanduskriisi. PPP lai kasutamine hägustab arusaama riigi rahalistest võimalustest ja lõpuks vähendab neidsamu võimalusi.

Järelmaksuga on kallim

PPPd võib mõneti võrrelda sellega, kui ostame järelmaksuga teleka. Kohe ei tule ju palju raha välja käia. Suur osa järgmiste kuude sissetulekust on aga lukus, sest järelmaks vajab tasumist. Kõrge intressimäära pärast maksame lõpuks teleka eest palju rohkem, kui kohe välja ostes. Ühe telekaga saaksime hakkama, aga kui samal ajal võtame järelmaksuga veel pesumasina, telefoni, külmkapi ja robottolmuimeja, siis läheb järgmiste kuude jooksul keeruliseks.

Kaupmehed on ikka kasutanud nippi, et toote täishinna näitamise asemel reklaamitakse järelmaksu igakuist makset, sest nii tundub kaup odavam. Ja see paneb rohkem ostma. PPP abil tahetakse nüüd riigi tasandil sama teha.

Avaliku ja erasektori koostöö pole alati halb. Halb on just see, kui PPPd kasutatakse ettekäändena, millega tegelikke kulutusi varjata ja eelarvereeglitest mööda minna. Eelarvereeglid pole midagi muud kui kaine talupojamõistuse ametlikum nimetus. Reegleid on vaja, et võimule pääsenud poliitikud ei saaks lühiajalise populaarsuse nimel kulutada kogu praeguste ja tulevaste maksumaksjate raha. Nagu me ju ei sooviks, et end purju joonud pereisa kogu palga ühe õhtuga kõrtsis või kasiinos maha laristaks.

Poliitikute soov oma ametiajal elu paremaks muuta ja selleks rohkem avalikku raha kulutada on inimlik ja seda me neid valides ju ootamegi. Sellisel kulutamisel peavad aga olema mingisugused piirid, et riik saaks areneda ka järgmiste valitsuste ajal. Eelarve tasakaalu kohustus on omamoodi ühiskondlik kontroll, mis aitab kulutamise soovid maa peale tuua ja tagab kestliku arengu.

Laiemaid maanteid tahaksime muidugi KOHE – seepärast näivadki PPP ja riigivõlg ahvatlevad. Samas on oluline, et saaksime ühiskonnana aru, mis see maksab, kui teed laiaks ehitatakse. Kas oleksime valmis teid ehitama ka siis, kui peaksime kõrgemaid makse tasuma? Või millisest teisest avalikust teenusest oleksime nõus loobuma, et laiemaid maanteid saada?

PPP hägustab prioriteete. Kui PPP sobib teede ehitamiseks, aga teiste valdkondade jaoks mitte, võime ehitada rohkem teid, kui meil tegelikult tarvis läheb. Teised arendamist vajavad valdkonnad jäävad aga lisarahata. Näiteks õpetajate palka või vanavanemate pensioni PPP eest ei maksa. Peale vajalike investeeringute saame hulga selliseid, mida meil tegelikult tarvis ei lähe. Ülal tuleb neid aga ikka pidada.

Võla või PPP abil ehitamine loob lühikeseks ajaks illusiooni, et teed on tasuta, aga see pole tõsi. Avalik sektor ei saa kulutada palju rohkem, kui maksudena tulu laekub. Kui riigi kulutused on suureks kasvanud, on keeruline kulutusi vähendada ilma majandust haavamata. Mida rohkem avalikke teenuseid tahame, seda rohkem tuleb riigil makse koguda.

Terendav maksutõus

Seega valmistab PPP kasutamine ette pinda maksude tõstmiseks. Me ei saa kujutada ette, et tarbime avalikke teenuseid samamoodi nagu Põhjamaades, aga maksame makse ikka nagu seni. Seda illustreerib hästi Kreeka olukord viimase 15 aasta jooksul.

Kreeka valitsemissektori kulutused olid enne kriisi SKP suhtes umbes sama suured nagu Soomes ehk Põhjamaade heaoluriigi tasemel. Samal ajal oli valitsuse tulu palju väiksem ja selle poolest sarnanes Kreeka „õhukeste“ Ida-Euroopa riikidega. Pikema aja jooksul ei ole selline mudel jätkusuutlik ja praeguseks ongi Kreeka maksukoormus kasvanud kulutustega sama suureks.

Sarnane trend iseloomustab ka teisi Euroopa riike. Seal, kus kulutused olid enne kriisi tuludest suuremad, on maksukoormus nüüdseks kasvanud. Sisu on vormist olulisem. Kui kulutame nüüd ja maksame tagasi hiljem, siis on see ikkagi tuleviku arvelt elamine nagu riigivõlgki.

Siiski pole midagi uut selles, et võlg muudetakse teisteks raamatupidamise ridadeks. Ka selle kohta pärinevad tuntuimad näited Kreekast. Enne kriisi kasutas Kreeka oma tegeliku võla varjamiseks erinevaid meetodeid. Näiteks tegi valitsus tuletistehinguid, mille abil sai võlga väiksemana näidata. Kuigi paberil võis olukord niimoodi parem paista, loeb päris maailma jaoks ikkagi see, mida tegelikult tehti. Tegelikult kulutas valitsus pikka aega rohkem, kui maksudega teenis.

Ajapikku muutsid ka statistikud oma lähenemist ja käsitlesid valitsuse moonutusi võlana. Miks peaks keegi meie kulutamisele tulevikus vaatama teistmoodi, kui vaatas omal ajal Kreeka omale? Ehk siis võlg on võlg, nimetagu minister seda, milleks tahab.

Riigivõla kiire kasvatamise tulihingelised pooldajad ütleksid ehk, et kõigil on ju võlad, miks siis riigil ei võiks olla. Riigi võlakohustus pole aga sama, mis isiklik võlakohustus. Oma kodu ostmiseks võtab laenu seesama inimene, kes selle tagasi maksab. Tal läheb kehvasti, kui ta ei suuda laenu tagasi maksta. Neil, kes riigile kohustusi võtavad, seda probleemi pole. Riigi kohustused on tulevaste maksumaksjate kanda.

PPP laiema kasutamise soovi taga näib olevat põhjus, et suur osa riigieelarvest on juba planeeritud. See tähendab, et riigi kulutused kasvavad reegli järgi ja parajasti võimul olevad poliitikud saavad seda vähe mõjutada. Näiteks pensionid sõltuvad maksulaekumistest, kaitsekulud üldisest majandusarengust jne. PPP kasutamine võimaldaks küll lühikese aja jooksul rohkem kulutada, kuid pikema aja jooksul tähendaks see, et veel suurem osa eelarvest oleks lukus, sest vanade projektide „järelmaks“ vajaks tasumist.

Eelarvereeglitest mööda minek PPP abil on ähvardavalt sarnane sündmustega, mis viisid Kreeka kriisini. Kuigi Kreeka võlakasvu periood võib näida helge, siis pea kümnendi kestnud majanduslangus polnud seda mitte. Tulevaste kulutuste suurendamine toob ühel päeval kaasa maksukoormuse kasvu. Kuna PPP ei sobi kõigi valdkondade rahastamiseks, võib valitsus kulutada ebaproportsionaalselt palju valdkondadele, kuhu see sobib, ja jätta teised tähelepanuta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee