Kommentaar

Karin Paulus | Ülemiste tulevane jaamahoone kui suurushullustus (43)

Karin Paulus, arhitektuurikriitik, 13. jaanuar 2020, 19:08
Karin PaulusFoto: Mari-Liis Heinsaar
„Avameelselt Rail Balticust!“ on sobilik üleskutse ka arhitektuurivallas. Hiljuti lõppenud Rail Balticu Ülemiste terminali ideekonkurss, kus edukate läbirääkimiste korral jätkub ilmselt koostöö Zaha Hadidi bürooga, esindab suurepärast näidet buumiaegsest suurushullusest ja identiteeditusest. Nõnda peaks tulema lähikümnendil Tallinna piirile peale Kaunasesse sõitva rongi droonivaates suusahüppetorni ja jäämäe hübriidi meenutav koloss.

Suurushullustus Ülemistel

Selliseid futukänkraid on püstitatud mainekujunduslikel eesmärkidel üha hoogsamalt paljudes riikides. Näiteks Saudi Araabias on kuningas Abdullahi naftauuringute keskus, Bakuus aga autoritaarse presidendi Geidar Alijevi nime kandev kultuuritempel.

Visualisatsioonide põhjal on lootust, et tulevasse jaamahoonesse mahub kliimakatastroofi puhul ära terve Eesti elanikkond. Kujutlusega väikesest dünaamilisest demokraatiast ning sellele vastavatest parajatest, säästlikest hoonetest see igatahes ei haaku. Priiskamismentaliteediga sõlmub ka rahvusvahelise büroo (stilistiliselt kõrgaeg eelmises sajandis) kasutamine. Tulemus on küll monumentaalne, aga kindlasti ei haaku see mingilgi moel siinse keskkonna ega traditsioonidega.

Oleme ikka ja jälle tunnistajateks, et globaalse haardega arhitektuurifirmade loomega nii tavaliselt juhtubki. Kohalikel materjalidel, lähenemistel, proportsioonitajul, esteetikal ei ole sellises arhitektuurikolonialismis (viisakalt öeldes ekspordis) tegelikult kohta.

Ilmselt on Zaha Hadidiga umbes nagu Apple'i kaubamärgiga – miljonid käivad täpselt ühesuguste asjadega, aga kujutavad endale ette, et omavad miskit luksuslikku ja eristuvat. Nüüd tahab ka Tallinn sama „stiilne“ olla. Muide, teise internatsionaalse univormi peaks saama kadunud Zaha Hadidi (1950–2016) laadi üsna epigoonlikult järgivalt arhitektuuribüroolt Tallinna sadama ümbrus.

Raudteejaam või sigala

Ometi ei taha ma öelda, et eestimaine ehituskunst tähendab tingimata ümarpalki ja mulgi vuuki, vaid ikka pigem kargust, kainust, vähest veiderdamist ja siinsete olude tundmist.

Pentsikuks teeb kogu uue terminali kavandamise asjaolu, et juba 2014. aastal toimus Ülemiste ühisterminali ja avaliku ruumi ideekonkurss, mille võitis meie üks mainekamaid arhitektuuribüroosid – 3+1 arhitektid. Tol korral sõelale jäänud hoolikalt läbi mõeldud ümbruskond ja efektne punane raudtee kohale tõstetud hoone oleksid võinud olla omamoodi majakaks ning lahendust kiideti ka soodsa hinna tõttu.

Häbiväärsel kombel kuulutati töö neli aastat hiljem asjatuks, sest hankedokumentides oli käpardlikult viga sees – korraldaja oli unustanud konkursi rahvusvaheliseks nimetada. Ometi võttis toona võistlusest osa välismaa büroosid ning praeguseks on projekt juba käiku läinud. Nõnda on linnaväljaku jagu trammitee paigutamisel aluseks võetud 3+1 kavandatu. Loojad on ainuüksi autoriõiguste rikkumise pinnalt püüdnud asjade käiku vaidlustada, kuid seni on nende tegevus jooksnud liiva.

Ometi ei ole kehv paberitöö seni mujal tegutsemist pärssinud ning sedasi koostatud hangete põhjal ehitatakse üht koma teist. Ka arhitektide loomeliit on proovinud meie tegijaid kaitsta, kritiseerides ka viimase võistlusega kaasas käinud salatsemist (žüriid ei tahetud avalikustada) ja imelikku korraldust. Nimelt ei eelistatud mitte kõrgeima kvaliteediga teost, vaid sinna juurde küsiti ka hinnapakkumist. Odavus (õieti küll ikka kulukus) summeeriti imelikul kombel žürii antud punktidega ja võitjaks saigi Zaha Hadid Architects, ripatsiks „neegrit“ tegev mitte just tuntud osaühing Esplan.

Eesti riigi sümboolsed sissepääsuväravad – sadam, lennujaam ja uus keskvaksal võiksid ja peaksid olema meie miniatuurse riigi ehteks. Need võiksid avada meie arhitektuuri kõrgtaset, parimaid ja tarku ehitusviise. Ei ole nutikas jätta riiklikult olulised ehitised gastroleerivate tegijate kanda – see ei tee meid mingilgi moel originaalsemaks. Vastupidi, nii kaotame kohaliku tukse, mis on turismi üks vedrusid. 

„Sai veidi müratud,“ kratsime ilmselt buumijärgses pohmeluses varsti kukalt ja teeme terminalist – kuhu ehk rong sõitma ei hakkagi – midagi praktilisemat. Näiteks sigala.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee