Kommentaar

Taavi Libe | Libauudis lühemast töönädalast võiks saada Eestis reaalsuseks (18)

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 12. jaanuar 2020, 17:31
Foto: Erki Pärnaku
Libauudis läinud nädalal Eestit külastanud Soome peaministri Sanna Marini ettepanekust kehtestada lühem töönädal tekitas Soome valitsuse PR-osakonnale küll kõvasti peavalu ja klaarimist, kuid üle maailma suurtes meediaväljaannetes diskussiooni põhjustanud mõttetera on väärt, et sellega flirtida. Kui soomlased pesid valeuudise järel käed teemast puhtaks, siis ehk tuleks Soome lahe lõunakaldal härjal sarvist haarata ning idee endale kaaperdada.

Mõistagi pole visioon lühemast töönädalast midagi uut. Üle maailma on sellest sosistatud peaaegu samast ajast, kui töökultuuris sai normiks kahepäevane nädalavahetus sellisel kujul, kuidas seda praegu tuntakse. Esimene tõeliselt tõsiseltvõetav ennustus töönädala jätkuva lühenemise kohta pärineb hiljem Watergate’i afääriga enda poliitilisele karjäärile vee peale tõmmanud Richard Nixonilt, kes 1956. aastal Ameerika Ühendriikide asepresidendina käis välja visiooni, et majanduse arengu tõttu käivad ameeriklased õige pea tööl vaid neljal päeval nädalas ning elavad seetõttu täisväärtuslikumat pereelu.

Ahvatlus lumehelbekestele

Distantsilt vaadates võib toonane ennustus tunduda lihtsakoelise poliitilise populismina, nagu meile kohalikuski poliitikas valimiste eel iga päev vastu vaatab. Aga erinevalt pensionide või teiste sotsiaaltoetuste kasvatamise ülepakkumisest, on töönädala lühendamine midagi, mis võib riigikassat koormamise asemel hoopis täita ning ühiskonna ja majanduse tervisele jõulise tõuke anda.

Meie tööhõive põhiliseks mureks on töökäte puudus. Töönädala lühendamine ei pruugi Eesti kollektiivset töötundide arvu sugugi vähendada. Tõenäoliselt mõjuks see motiveerivalt kurikuulsat lumehelbekeste nime kandva põlvkonna laisematele liikmetele, kellele mõjub 40tunnine töönädal eriti vastuvõetamatult. Oma osa tööelu alustamise edasilükkamises on ilmselt ka üleüldises mõtteviisis, et omamine on minevik ja jagamine tulevik.

Kui elu saab mõnusalt ära elada ilma eluaset või transpordivahendit isiklikult omamata, siis milleks läheb tarvis töökohta, kus kulutad igal nädalal suure osa ärkveloldud ajast. Palju ahvatlevamad tunduvad niinimetatud tööampsud, kus annad ühe projekti vältel endast maksimumi ja siis viskad jalad mõneks ajaks seinale. Nelja päeva pikkune töönädal või kuue tunni pikkune tööpäev võiks tunduda piisavalt vabadust pakkuvana, et vähemalt osa nendest väidetavalt tuhandetest ja tuhandetest tööturu orbiidilt kadunud noortest oleks nõus sisenema ettevõtjate radaripildile.

Eesti teerajajaks?

Sama kehtib eakamate tööhõive kohta. Ettevõtjate suhtumine osakoormusega töötamisse on väidetavalt küll muutumas, kuid endiselt on piisavalt lugusid selle kohta, et pisut vähenenud jõudlusega pensionieale lähenevad või sinna ikka jõudnud inimesed visatakse pigem üle parda, kui pakutakse neile alternatiivseid lahendusi väiksema töökoormuse näol. Kui töökultuuri oleks sisse kodeeritud väiksem tööaeg, siis lükkuks inimeste pensionile minemise vajadus ilmselt loomulikul teel mõne aasta võrra edasi.

Lühiajalises perspektiivis aitaks lühem töönädal vähemalt mõneks ajaks leevendada palgasurvet. Pikas perspektiivis aitaks aga parandada rahva tervist, sest tõenäoliselt võimaldaks lühem töönädal inimestel rohkem magada ja seeläbi tervem olla. Nüüdisaegne inimene on oma vaaremadest ja -isadest tunduvalt nõudlikum. Kui toona töötatigi varavalgest hilisõhtuni ja seejärel magati, siis praegu kuulub täisväärtusliku elu juurde suur annus meelelahutust alates erinevatest sotsiaalsetest tegevustest ja lõpetades sellega, et vaadata Netflixist ühe päevaga ära terve hooaja jagu värsket seriaali. Kui see kõik tuleb mahutada kaheksatunnise tööpäeva ette või järele, siis jääb unetunde õige napiks.

Kui esmapilgul võib tunduda, et Nixoni 1956. aastal välja käidud loosungi järel on põrgulikult palju vett merre voolanud ja suurt arengut ei paista, siis tegelikult võib paralleele tuua viiepäevase töönädala kehtestamisega. Nimelt tekkisid vähemalt Inglismaal esimesed jutud nüüdisaegse nädalavahetuse kohta juba 1840ndatel, aga laiemalt jõuti selle kontseptsiooni rakendamiseni alles pool sajandit hiljem. 48tunnise nädalavahetuse võidukäigu kulminatsioon saabus alles pärast majanduskriisi 1930ndatel. Hiigelmajandusega riikides võtavad muutused tohutult aega. Eestis rakenduksid sellised ümberkorraldused tunduvalt lihtsamalt. Tarvis läheks ainult julgemaid otsuseid.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee