Kommentaar

Manona Paris | Mexit – või siiski Hexit? Ehk kuidas päästa oma perekond (26)

Manona Paris, Toidutare peatoimetaja, 10. jaanuar 2020, 19:09
Foto: Martin Ahven
Unustage USA riigipea Donald Trumpi vägitükid Iraaniga seoses ja korraks lahvatanud III maailmasõja hirm, sest maailma on halvanud „tegelik“ katarsis – üks mõõdukalt edukas näitlejanna on Suurbritannia kõige menukama printsi pannud koos endaga tegema Mexitit. Miks Sussexid ei taha enam osaleda kuninglikus pärisorjuses ega lasta end kõmumeedial ja trollidel peksta?

Enam kui kaks aastat on Suurbritannia kuninganna lapselaps, troonipärijate nimistus praegu kuuendal kohal olev prints üritanud oma väljavalitu, tumedamanahalise Meghan Markle'iga õnnelikuks saada, hoolimata sellest, et riigi eriti verine tabloidmeedia on teadlikult otsustanud jälgida ja moonutada iga tema abikaasa sammu nii halba valgusesse kui võimalik. Justkui meelega luues analoogset olukorda, mis oli Harry ema Diana hukkumise eel.

Jahijumalanna nime kandvale eksprintsessile sai saatuslikuks see, et 22 aastat tagasi kõmupiltnike eest põgenedes kihutas tema autojuht vastu tunneliseina. Tabloidide jahmatuseks oli Diana, kellele pandi süüks tulevase kuninga jaoks ebaväärikate kasuisakandidaatidega semmimist surnud.

Tulemuseks oli üldrahvalik šokk ja lein, mis ulatus Eestissegi. Järsku oli seni pilgatud Diana märter ja südamete printsess ja kõik rääkisid pahadest paparatsodest. Matused kujunesid avalikuks, ent üsna veider-morbiidseks ohvririituseks - oma ema kirstu järel otseülekandes miljardite inimeste ees kõndima sunnitud lapsed, üks 12 ja teine 15, kaamerad nuuskimas iga nende ilmet. Samal ajal, kui meie kodus vesistades ahhetasime ja enda meelest kaasa tundsime, murdus miski nendes noormeestes igaveseks.

Ei William ega Harry pole iial teinud saladust sellest, et nad ei armasta ajakirjanikke ning üritavad nendega suhelda nii vähe kui võimalik. Paraku on meedia osa nende tööst, kajastades nende visiite ja külaskäike.

Palju on räägitud, et kuninglik perekond sööb Briti maksumaksjate taskust miljoneid, mullu täpsemalt 88 miljonit naela. Enamasti ei täpsustata, et kaude teenivad nad selle oma maale miljarditena tagasi – summana on nimetatud 1,8 miljardit naela.

Briti kuningakoja meediareeglid on väga lihtsad – tee kõik, et monarhia säiliks, et säiliksid traditsioonid. Kivinäod igavese naeratusega. Ei ühtegi soojemat emotsiooni. Neile pole üldjuhul võimalik ligi ujuda ja esitada ootamatuid küsimusi. Otseintervjuusid antakse üliharva ja ka siis on küsimused kokku lepitud. Suhtlust avalikkusega peetakse sümbolite ja visiitide ning keeruka abide ja kõneisikute süsteemi kaudu, kes suhtlevad otse suuremate väljaannete kuninglike korrespondentidega. See süsteem peaks tagama, et väljaanne annab siniverelistele hingamisruumi ning saab vastutasuks infot. Süsteem on segane, korruptsioonialdis ja hulknurkne, sest nagu iga pere, pole ka Windsorid sugugi ühtsed.

Uue ajastu meediatarbimine, kus kõik toimub pidevalt reaalajas ja kõik vaheetapid on justkui kadunud, on aga toonud hoopis teised probleemid. Trükimeedia üle maailma on languses, sotsiaalmeedia tõusul ning tekkinud on olukord, kus kuulsuse parimaks meediapartneriks on tema ise – kas Instagrami või Twitteri vms näol. See on toonud kadu mitmetele klantsajakirjadele – just sellistele, kes olid kuninglike suhtes leebemad.

Suured kõmuväljaanded on samuti raskustes ja sestap võib ju osaliselt mõista nende kalduvust tahta kuninglikele korrespondentidele lisaks ise narratiivi luua. Inglise sinivereline peab arvestama, et iga tema liigutust, kulmukortsutust ja sammu tõlgendatakse kõmumeediale sobilikul moel. Ning narratiiviks pole mitte sõnum, mida nemad tahaks esitada, vaid see, mis tabloidide meelest hetkel rohkem müüb.

Võrreldes kuulsustega, kes saavad ise oma lugusid ja kajastusi suunata, on sinivereliste käed võrratult seotumad, sest see pole justkui sünnis ja sobilik. Nemad, erinevalt kuulsustest, peavad alati säilitama range rahu. Nad ei tohi paista kunagi liiga glamuursed, nad peavad olema samal ajal kättesaamatud ja kättesaadavad samastumise mõttes, alandlikud ja aru saama oma erilisusest. Ja iial, mitte iial ei tohi nuriseda.

See viimane ollagi Meghani suurim viga – et ta ei suutnud muutuda iseseisvast, oma imagot haldavast kuulsast näitlejast passiivseks, enda arvamust mitteomavaks nukukeseks, kes saab hoolimata siivsast kiirmoekettide riiete mitmekordsest kandmisest ja liinilendudel reisimisest ikkagi igal sammul arvustada ning võtab kõik pilked, pahatahtlikud kuulujutud oma mehe truudusetusest ja valed armsa kipsnaeratusega vastu.

Lisaks on meedianutikale edukast eksblogijast ameeriklannale süüks pandud toiduahelast ehk korrespondentidest ja abidest möödaminekut ja tahet ise avalikkusega otse suhelda. Juba see oli skandaalne, kui Sussexid lõid eraldi Instagrami konto!

Meghani isepäisus ja nüüdisaegsus oli nagu piksevarras. Lahutatud naine, tõmmuma nahatooniga, eriti napaka kärgperekondliku taustaga, oma häälega ja toetab selgelt liberaalseid, keskkonnateadlikke väärtusi ja suisa feminismi – no siit annab korralikult lugusid ju punuda, sest muu hulgas on siniverelistel keelatud omada ka mis tahes vaateid!

Meghani laiendatud päritolupere neelas kõmumeedia visatud konksu nii isukalt alla, et vaevalt oleks mis tahes kuninglik emissar suutnud neid selle eest kaitsta. Intervjuud on selles maailmas kallis kaup, mille eest tasutakse kuninglikult. Osa ootamatult kõmumeedia turmtule alla sattunud madalamast keskklassist Markle'i perest ei saanud üldse aru, mis on toimumas. Teised said liigagi hästi ja maksid kõik vanad vimmad tagasi, rikkudes sellega ka teiste suhted – näiteks nagu soovitas just Meghani poolõde Samantha nende isal lavastada endast paparatsopilte, et saaks mõned „ilusad kaadrid lehte“ ja isa „mõned sendid teenida“.

Lisaks muule lekitas isa meediasse endale sobivate lõikude kaupa noorema tütre isikliku kirja, kus too palub, et isa lõpetaks tema arvelt raha teenimise. Mida papa selle peale tegi – palus, et tütar poseeriks koos temaga, nii et selle saaks lehte panna. Ja muidugi andis juhtunu kohta intervjuu.

Meghani kui Harry ära nõidunud fuuria narratiivi ei kahandanud ka kõigi rojalistlike fännide lemmikuudis – Sussexid jäid üsna pea pärast pulmi beebiootele. Küll on sõbrad liiga kuulsad ja ilusad, siis nende poolt kinni makstud eelkatsikud liiga kallid, lisaks astus või istus tulevane ema valesti. Kui sünnitus tuli kätte, peeti kõige hullemaks solvanguks seda, et Meghan soovis oma elu kõige privaatsemat sündmust hoida isiklikuna. Ära jäi ka üks ebainimlikumaid neli aastakümmet kestnud traditsioone, mis sunnib äsja sünnitanud siniverelisi naisi poseerima haigla ukse ees piltnike müriaadile kontsades, föönisoengus ja uhke meigikorra all, vastsündinu värisevatel kätel.

See viimane ollagi kõige jubedam solvang, hullem kui nende uue elukoha (mis kuulub endiselt riigile) kalliks kujunenud renoveerimistööd või kuulsate sõprade eralennukitega lendamine. Lisaks ei avalikustanud Sussexid beebi ristivanemaid ning esimest beebipilti tuli tükk aega oodata. Miks te oma last avalikkusega ei jaga, te peate, te olete kuningakoja liikmed, karjusid kriitikud isegi pärast seda, kui paar andis teada: pisike Archie Harrison ei võta endale mingeid tiitleid. Temast saab tavaline kodanik.

Veel mõned kuud tagasi andsid Harry ja Meghan Aafrikas visiidil viibides intervjuu, kus rääkisid ausalt, mis tunne on elada nende nahas. Kuidas igapäevane ajujaht nende vaimsele tervisele mõjub ning kui valus on see eriti Harryle, kes on sunnitud vaatama, kuidas tema elu teine tähtsam naine, abikaasa, söödetakse samadele lõvidele, kes tapsid ta ema.

Tegelikkuses aga avaks see müriaadi uusi ründeliine. Arvatavasti mõistsid Harry ja Meghan lõplikult, et Briti kõmumeediaga, millel pole midagi ühist ajakirjandusega klassikalisemas mõistes, pole võimalik kokkuleppeid teha.

Ja siis oleks otsese tule all juba nende laps. Terasemad kuninglikud analüütikud on juba viidanud, et miks süüdistatakse Meghanit Sussexite ootamatuna näidatud, ent tegelikkuses juba pikemat aega kuluaarides sosistatud otsuses oma positsioonidest loobuda. Pigem on see Harry-exit, kel on saanud kõrini oma perekondlikust pärisorjusest ja kes soovib hoolitseda selle eest, et tema väike poeg ei peaks kunagi kogema midagi nii õudset kui tema – kõndida oma ema kirstu järel, miljardite silme all.

Kui kaugele see exit ulatub, kas monarhia aeg ongi kolida muuseumi, seda näitab aeg. Fakt on aga see, et praegusel moel, olles kuldpuuris elamise privileegi eest avalikkusele naerutada, ei ole monarhia sugugi jätkusuutlik.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee