Kommentaar

Jaak Valge | Valge viin ja must stsenaarium (20)

Jaak Valge, ajaloolane, 10. jaanuar 2020, 19:09
Hea tuttav husaarajakirjanik Mart Soidro on võtnud käsile teema, mis ilmselgelt mitte ainult talle, vaid kõigile meile ühel või teisel moel lähedane on – alkoholipoliitika (Mart Soidro „Joomise piiramisest – rohkem kainet mõistust!“ 6. detsember 2019, Õhtuleht). Soidro nimetab riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjonis arutusel olnud piiranguid Valge mustaks stsenaariumiks ja põhjendab karmi hinnangut oma värvikate läbielamistega 1985. aastal alanud Mihhail Gorbatšovi karskuspoliitika aastatel.

Nagu Soidro teravmeelselt oletab, mäletan tõepoolest minagi seda aega. Toonaste totrate piirangute ülekavaldamine tundus justkui kahe kärbse ühe hoobiga tabamine, sest kommunistlikule karskuskampaaniale ja komsomolikarjäärile vastanduv jõuline napsitamine näis peaaegu et Nõukogude Liidu õõnestamisena. Ning kui millalgi 1990ndatel Motörheadi kontserdile siirdudes enda õigele lainele viimiseks tanklast mööda minnes pudeli Jack Danielsi ostsin, paistis piirangute aeg eriti terava kontrastina. Elav legend Motörhead siinsamas iseseisvas Eestis ja selle juurde kuuluv võimalus käigult viskit osta tundus loomuliku, aga siiski taevaliku vabadusena.

Hukutav keeld

Nüüd ei ole me näinud Motörheadi ninameest Lemmy Kilmisteri enam viis aastat kontsertlavadel ega ka Los Angelese Rainbow' grillbaaris. Danielsi lemmikviskit, mida ta parematel aegadel olla konsumeerinud suure pudeli jagu päevas, naudib ta taevastes avarustes. Lemmyst 14 aastat vanem vaene Miša „Mineraalvee“ Gorbatšov peab aga senini meie maailmas taluma kollektiivsest hukkamõistvast mäletamisest tõukuvaid pilkeid.

Kas kommunistliku hariduse saanud Gorbatšov teadis üldse, et ka tsaaririigi hukule eelnes alkoholikeeld, mis vene lihtrahval oma sotsiaalseid pingeid enam tavapärasel viisil välja elada ei lubanud? Ning kui talle võimalik paralleel kangastus, kas siis valikuid üldse oli?

Liigjoomise tagajärjed olid niigi hinge vaakuvale Nõukogude Liidule ülisuureks koormaks. Keskmine eluiga oli lühenenud, majanduslikult aktiivse rahvastiku suremus kasvanud, töödistsipliin ja toodete kvaliteet langenud. Kõige rohkem tarvitati alkoholi Leedus, Eestis, Venemaal, Lätis ja Valgevenes.

Uus, aga hilinenud alkoholipoliitika algas järsult ja läbimõtlematult nagu autoritaarriigis ikka. Õõnsa propaganda ja järskude, ehkki mitte enneolematute piirangutega. Stalini valitsusperiood, mida vanad joodikud ülistasid kuldajana, mil viina võis teeklaasiga enam-vähem ööpäev läbi pea igast ajaleheputkast osta, oli juba 1960.-1970. aastatel mööda saanud.

1985. aastal, Gorbatšovi alkoholipoliitika alguses keelati aga alkoholi müük alla 21aastastele. Kauplustes lubati alkoholi müüa tööpäeviti kella kahest üheksani, puhke- ja pidupäevadel kella üheteistkümnest viieni. Kange alkoholi müügikohti ja alkoholi tootmist vähendati drastiliselt. Muidugi jätkus absurdiimpeerimile kohaselt absurdini ulatuvaid meetmeid – näiteks 1987. aastast kehtinud talongisüsteem, mille järgi võis täiskasvanu osta pool liitrit viina kuus, ülepingutatud karistused või Gruusia kvaliteetveiniistanduste hävitamine pugemise käigus.

Loomulikult ei päästnud need sammud Nõukogude riiki, nii nagu ei olnud päästnud ka tsaariimpeeriumi. Pigem vastupidi. Enesestmõistetavalt polnud Gorbatšovi poliitika heakskiitmist loota pikkades järjekordades seisvatelt pahuratelt viinameestelt, aga need, kes järjekordades seista ei viitsinud, nägid nõukogude tegelikkust nüüd kaine ja kriitilisema pilguga.

Kainemalt voodisse

Neid kaineid ja kriitilisi tuli nüüd rohkesti juurde. Alkoholitarvitamine Eestis vähenes 6,4 liitri puhta alkoholini isiku kohta 1987. aastal, st võrreldes 1984. aastaga rohkem kui kolmandiku võrra.

Kuivõrd suurenes aga illegaalse alkoholi ja surrogaatide tarvitamine? Vastus on, et mitte oluliselt. Alkoholi tarbimise ulatust iseloomustavad ka alkoholimürgistused ja -psühhoosid. Anti Liiv on näidanud, et fataalsed alkoholimürgistused vähenesid peaaegu kaks ja alkoholipsühhoosid üle kahe korra.

Vähenes vigastussuremus, meestel 1984–1986 koguni ligikaudu kolmandiku võrra, ning sama palju vähenes meeste suitsiidide arv. Eesti meeste oodatav eluiga tõusis 1984/85. aasta 65 aastalt 1988/89. aastal 67 aastani.

Vähe sellest, sündimuse summaarkordaja suurenes Eestis 2,12-lt 1985. aastal 2,26ni 1987. ja 1988. aastal. Meie rahva müüdiloomes on seda selgitatud rahvusliku vaimustuse tõusuga. Võib-olla on selles osa tõtt. Ent igatahes mitte täit tõtt. Venemaal ju mingit üldist rahvusliku vaimustuse tõusu ei toimunud. Vastupidi, aastatel 1986–1987 võis suur osa venemaalasi tunda end üsna ebakindlalt. Olmeelu lagunes ja Nõukogude Liidu autoriteet langes. Vanamoodi enam ei saanud, aga missugune pidi olema uus elu ja uus Venemaa, polnud teada.

Ent sündimuse summaarkordaja tõusis Venemaal neil aastatel ikkagi. 1985. aasta 2,05-lt 2,18ni 1986. ja 2,22ni 1987. aastal. Vene mees püsis kainem ja kodus ning kompenseeris ise küllaga perele stabiilsuse, milleks riik suuteline polnud.

Muidugi pole alust arvata, et nüüd samasuguste piirangute kehtestamine viiks sama tulemuseni. Vabal maal ei saa teha kitsendusi ja loota alkoholitarvitamise vähenemisele ilma ennetust ja vaba aja veetmise alternatiive pakkumata. Gorbatšovi alkoholipoliitika ei saa meile olla positiivseks eeskujuks, küll aga näitab selle poliitika tulemusi.

Kallis joomine

Nüüdses Eestis on alkoholitarvitamine langenud 2007. aasta 12,6 liitrilt absoluutselt alkoholilt 8,4 liitrile 2018. aastal inimese kohta. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on kuus liitrit absoluutset alkoholi elaniku kohta piir, millest kõrgem tase teeb rahva tervisele olulist kahju, seega oleme siiski kaugel WHO eesmärgist. Ning ajaloolasena julgen meelde tuletada, et 1930. aastal oli vastav näitaja, tõsi, salaalkoholi ja koduõlut arvestamata, 2,5 liitrit. Kogus, mida Jaan Tõnisson pidas liiga kõrgeks, aga Lemmy oleks nädala-paariga ära tarvitanud.

Eesti inimeste tervena elatud aastate arv (54 aastat) ja selle osakaal oodatavast elueast on väga madal ning viimastel aastal võib-olla isegi langenud. Igal aastal sureb otseselt või osaliselt alkoholist põhjustatud haigustesse üle tuhande inimese. Kui arvestada lisaks enneaegsetele surmadele ka alkoholist põhjustatud haigestumist, kaotati alkoholi tarvitamise tõttu 2018. aastal Eestis üle 50 000 eluaasta.

Alkoholiga otseselt seotud haiguste ravikulud moodustasid 2018. aastal Eesti konjunktuuriinstituudi hinnangul 4,6 miljonit eurot ning on võrreldes 2015. aastaga kasvanud 1,4 korda. Tegelikku alkoholist põhjustatud kulu hindab sotsiaalministeerium üle 50 miljoni euro aastas. Alkoholist põhjustatud krooniliste haiguse raviks kulub aga 20 korda rohkem, kui alkoholi ostes maksudena makstakse. 2014. aasta alkoholipoliitika rohelise raamatu andmetel põhjustas erinevatel metoodikatel põhinevate arvestuste järgi alkohol otsest majanduskahju (tervisekaotus, kuritegevus) 1,6–2,5% SKPst, millele lisanduvad kaudsed kulud peredele ja ühiskonnale põhjustatud kahju näol. Psühhiaater Jüri Ennet hindab, et 90% koduvägivalla juhtumitest on seotud alkoholiga.

Joomispiirang referendumile

Mina ei saa olla karskuse propageerija nagu Jaan Tõnisson või Villem Ernits, ega vea välja isegi Olev Remsu mõõtu. Pole ma ka futurist, ent julgen siiski ennustada, et kuna viina hind on keskmise palga suhtes muutunud enneolematult odavaks, siis võivad alkoholikahjud uuesti tõusma hakata. Kui see aeg kätte jõuab, siis Soidro tõenäoliselt vaikib, aga küllap leidub küsijaid, et miks Valge seda musta stsenaariumi ette ei näinud. Küsitakse asjakohaselt.

Hinda tõsta ei saa niikaua, kui Läti seda ei tee, sest siis elustub ka piirikaubandus. Jäävad müügipiirangud ja ennetus. Kui kogu alkoholitarvitamisest tingitud kahju ulatub 2%ni SKTst, siis veerandigi selle raha eest saaks ette võtta uskumatult palju joomist ennetavaid ja vaba aja sisustamist toetavaid tegevusi.

Aga muidugi olen Soidro ja teistega nõus, et alkoholimüügi ajalised ja ealised piirangud, mida riigikogu rahvastikukriisi komisjon on arutanud, ja muidugi ka võimalik aktsiisitõus, kitsendaksid meie vabadusi. Ent kaht head asja korraga ei saa.

Tegu on küsimusega, kus kõigil on arvamus, kuid nii piirangute pooldajaid kui ka vastaseid võib olla kõigi erakondade toetajate hulgas. Seega ei pruugi erakonnad iseenesest vajaliku teemaga tegelemiseks erilist vaimustust ilmutada.

Küll aga on tegu küsimusega, mis sobiks ideaalselt referendumile. Kui parlament otsustada ei taha, võikski võimuliit kodanikele otse arvamuse avaldamise võimalust pakkuda, näiteks koos kohalike omavalitsuste valimistega kavandatud rahvaküsitlusega selle üle, kas abielu sätestada põhiseaduses mehe ja naise liiduna. Nii teaksime, et otsus on meie endi, mitte mõne kaupmehe või tootja poolt mõjutatud poliitiku või ka fanaatilise karskusapostli tehtud.

Autor tänab Kaja ja Mati Rahu heade nõuannete eest.

Autor on riigikogu liige (EKRE).

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee