Kommentaar

Ene Pajula | Mammi ei pilluks kive soomlaste kapsaaeda (28)

Ene Pajula, ajakirjanik, 8. jaanuar 2020, 17:24
Mammi räägiks hea meelega ainult millestki heast, aga tõsi see on, et parteid ja valitsus hoolitsevad vägagi selle eest, et meil siin igav ei hakkaks ja rahu maa peale ei tuleks. Nüüd  siis teevad seda ettevõtjad ka. Annab ikka välja mõelda midagi sellist, nagu oli apteegistreik pühade eel!

Kui mammil oli seni üsna ükskõik, kelle omanduses apteegid on, siis pärast seda streiki eelistaks ta küll, et tuleksid viisakamad omanikud. Aga kas pole see Margus Linnamäe tüüpiline käitumine – kui oma tahtmist ei saa präänikuga (ikkagi 100 000 eurot äripartneri toetusena Keskerakonnale), eks siis pea aitama piits. Kas väljapressimine ja ultimaatumid ei ole tõesti kriminaalkuriteod?

Miks küll mammi kahtlustab, et ka praeguse ravimikriisi taga on meie oma hulgiladude pahatahtlikkus? Äkki peaks valitsus kaaluma millegi riikliku magasiaida suguse loomist suurhaiglate, näiteks Tartu ülikooli kliinikumi ja PERHi juurde? Sellistes aitades hoiti teadagi ühist viljavaru ikalduste ajaks. Aga see selleks.

Soomlaste helde abikäsi

Mammile näib, et see eestlaste vana tõdemus, et haridus matsi ei riku, käib vägagi Mart Helme kohta. Võib ainult imestada, kuidas selline inimene suursaadikuna töötada sai. Aitäh talle sellegipoolest, sest tänu tema jõupingutustele teatakse nüüd rahvusvaheliselt, et Eestis ei ole võimalik saada üksnes ajalehepoisist miljonäriks, vaid ka idioodist siseministriks. Marti lohutab kindlasti teadmine, et arenguruumi veel on, sest idioodist presidenti meil ju veel ei ole. Mammile meeldiks muidugi väga, kui nii jääkski.

Mis isand Helmesse puutub, siis üllatab mammit ikka väga, et Marti pahandas tema Tre Raadios öeldud mõtteavalduste levimine kohalikku ja siis ka rahvusvahelisse meediasse. Kas nii vana inimene siis tõesti ei tea, et kui tahad oma vaateid saladuses hoida, siis räägi neist kodus oma naisega ja kui tal juhtub olema liiga lobisemishimuline suu, siis sosista patja.

Millegipärast tundub, et Mart on kõigi Eesti ajaloo oluliste hetkede aegu olnud kuskil ära. Balti keti ajal oli ta laudas, aga kuhu oli suunatud tema tähelepanu 1990. algusaastatel, kui olime mitte lihtsalt verivaesed ja puupaljad, vaid ka meie kauplustest vaatasid vastu üksnes puhtaks küüritud letid? Too oli aeg, kui Soome meie riiki veel ametlikult tunnustada ei tahtnud, aga inimesed tulid meile sellegipoolest hulganisti appi.

Kas tõesti tuleks isand Helmele meenutada, et veel enne, kui ülemnõukogu võttis vastu otsuse taastada Eesti vabariik, oli Soome valitsus võtnud Eva Lille pealekäimisel vastu otsuse asutada Helsingisse Eesti kultuuripunkt, mida rahastati haridusministeeriumi kaudu Soome riigieelarvest. Lennart Meri oli tollal meie välisminister ning viibis putši eel ja ajal Helsingis. Soome kõrgete riigiametnike nõusolekul anti talle kultuuripunktis tuba ning maksti kinni söögi-, takso-, telefoni- ja margiarved. Vähe sellest – ühe turismifirma kaudu ja sponsorite toel tasuti ka kõik tema sõidud üle ilma, sealhulgas New Yorki, mille Lennart Meri pidi ette võtma Eesti vabariigile ametliku tunnustuse saamiseks teistelt riikidelt. Need summad ei olnud üldse väikesed, ja kindlasti oli tol hetkel rahast rohkem abi kui ametlikust tunnustusest.

Jah, ametlik tunnustus viibis, aga mitteametlikult tegid nii Soome riik kui ka kodanikud kõik mis nende võimuses, et Eesti vabariik teoks saaks. See  mitteametlik toetus algas juba varem, 1988–1989, kui paljudele Eesti peredele tekkis oma isiklik soomlane, kes tõi kingituseks riideid ja toitu, mida poes lihtsalt polnud. Peab mammigi tunnistama, et nende pere väikesed lapsed kasvasid üles Soomest toodud taaskasutusriietes. Kohvijoomine tulnuks unustada, kui soomlased poleks alati tulnud kohvipakiga. Kord toodi mammile kümneliitrine toiduõlikanister ja sellest jätkus kauaks, sest kartuleid ju ikka oli ja eks neid siis praeti, kuidas suu parajasti seatud oli – kas toorelt või keedetult. 

Muidugi, kellele siis vaene sugulane olla meeldib. Aga häda ei anna häbeneda ja pealegi oskasid soomlased oma kingitused kohale toimetada nii taktitundeliselt, et see kuidagi kellegi väärikust ei riivanud. Kui mammi mõni aasta tagasi oma perega Soome-tiiru tegi, et nüüd, majanduslikult paremal järjel, oma võlga pisut vähendada, viies kingiks Haapsalu salle ja muud väärtuslikku Eesti käsitööd, siis oli vastuvõtt taas nii kuninglik, et pani mõtlema – kas võlg mitte veelgi ei kasvanud?

Aken vabasse maailma

Meil on olnud soomlastega pikk ühine ajalugu, kus soomlased on olnud sagedamini andja ja meie saaja osas. Tõsi, mõnel harval korral on olnud ka vastupidi. Nagu mulle kunagi ütles ühe Soome lehe peatoimetaja, olid Helsingi peenemad prouad enne sõda uusimate Euroopa moodidega tutvust tegemas käinud just Tallinnas.

150 aastat tagasi, Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobsoni aegadel, unistati Soome sillast ja ühisest riigist. Kui eestlased 1869. aastal oma esimese laulupeo pidasid, siis oli Tartus kohal ka Soome delegatsioon. Pidu avaldas neile muljet ning soomlased otsustasid ka ise midagi sellist korraldada. Mõte sai teoks 15 aasta pärast, 1884. aastal Jyväskyläs. Ja kuigi Soomes peeti üleriigilisi laulupidusid veel 1896., 1906., 1926. ja 1935. aastal, ei kujunenud need selliseks identiteediväljenduseks, nagu see oli Eestis.

Hädaolukorras oleme vastastikku appi tõtanud. Eesti Vabadussõjast võttis osa umbes 3500 soomlast ja nende osa oli suur just pöördelist tähtsust omavates lahingutes. Sama palju eestlasi, soomepoisse, läks Soomele appi Talve- ja Jätkusõtta.

1989. aasta suvel tuli oma puhkuse ajast Haapsallu Tampere töölisteatri lavastaja Mauri Kuosmanen, kes seadis Randlase teatris lavale Soome klassiku Maiju Lassila näidendi „Noor mölder”. Tegi seda tasuta. Ei pea vist ütlemagi, kui suur sündmus see oli väsinud ja luitunud, lagunevaid puumaju täis linnakese elanikele, kus Vene sõjalennukid iga päev ähvardavaid madallende tegid. Ajakirjanikule intervjuud andes ütles Mauri ühe lause, mis lasi kohalikel endid tõeliselt kõrvust tõstetuna tunda – küsimusele, mis lavastamise juures kõige raskem oli, vastas tema, et panna Haapsalu linnaprouad usutavalt Soome külamoore mängima. Ja ajakirjaniku hämmastunud nägu nähes, lisas: „Vaata, mis aastast Haapsalu juba linn on. Meie, soomlased, olime siis alles puu otsas.” Tõsi see ju on, et Helsingit hakati rajama alles 1550. aastal, Haapsalu toomkirik seevastu sai valmis juba 1260ndatel.

Ja lõpuks ei saa mammi jätta mainimata Soome televisiooni, mida siinpool Soome lahte vaadati ligi 30 aastat ja mis lasi eestlastel osa saada vabast maailmast. Selle tähtsust meie vabaduspüüdluste ärgitamisel ja kinnitamisel ei ole vist võimalik üle hinnata.

Muide, kogu tolle aja kinnitasid Soome asjamehed, et nad ei saa midagi teha selleks, et nende televisioon Eestisse ei paistaks, sest siis kaoks pilt ka Soome lõunapoolsemate vaatajate ekraanidelt. Alles pärast Eesti vabanemist kinnitasid nad, et Soome telemastid olid nimme rihitud nii, et neid ei saaks blokeerida ilma soomlasi segamata.

Nii et, äkki isand Helme ikka püüaks oma logorröad* ravida, enne kui on hilja. Nagu keegi on juba täheldanud – kannatage veel natuke ja Helme muutub, nagu Žirinovskigi, üheks mõttetuks pröökavaks jobuks, keda mitte keegi enam tähele ei pane. 

*Juhan Smuuli diagnoos sõnade kõhulahtisusele

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee