Galeriid

Ott Sepp: olen nagu kass, hoian omaette 

Aigi Viira, 4. jaanuar 2020, 00:01
AUS ÜLESTUNNISTUS: „Tänu Finduse mängimisele seitse aastat tagasi ja nüüd tunnen küll, et olen kass. Jah, ma olen eraelus ikka Ott, aga mõnikord tunnen end kass Findusena,“ tunnistab introverdist näitleja Ott Sepp.Foto: Aldo Luud
„Eeldan, et kassid on sellised, et neile teised kassid ei meeldi. See olen täiesti mina!“ tunnistab mitmeid kordi kassi kehastanud näitleja Ott Sepp, et tunnebki end mõnikord kassina. „Kassirollid kuidagi tulevad mu juurde, ma ei teagi, miks. Võib-olla arvatakse, et olen kassi nägu, või siis pole kedagi paremat võtta.“

2005. aastal esilinastunud lastefilmis „Röövlirahnu Martin“ mängis Ott Sepp võlurkassi Nitramit. Nüüd sipleb ta ümber teinegi kass – Findus „Pettsoni ja Finduse“ lugudest. Vahepeal on näitleja kõutsi kehastanud ka „Tujurikkujas“.

SPIOONKASS: ETV sketšisaates „Tujurikkuja“ infiltreerus Oti kehastatud spioon kassi kujul pahalaste sekka. Foto: Saatekaader

Samal teemal

„Ma olengi kass,“ naerab Ott. „Kassid hoiavad nagu minagi omaette, aga kui ma seltskonda tahan, saabub hetk, mil ma lähen ülbe hoiakuga: nüüd, palun, austage mind! Rullige punane vaip lahti, sest ma tulin! Ja nüüd ma enam ei jaksa, lükkan prügikasti ümber ning lähen ära! On küll nii, täpselt! See olen täiesti mina!“

Ott tunnistab, et tegelikult meeldivad talle koerad siiski rohkem kui kassid. „See ei tähenda, et ma pole kassiinimene, kass olen ma ikka,“ lausub introverdist Ott, kes pole end kunagi eriliseks seltskonnalõviks pidanud. „Eeldan, et kassid ongi sellised, et neile teised kassid ei meeldi. Seegi olen täiesti mina!“ tunnistab näitleja. „Tänu Finduse mängimisele seitse aastat tagasi tunnen nüüd, et olen kass. Jah, eraelus olen ikka Ott, aga mõnikord tunnen end kass Findusena.“

JÄLLE SEE FINDUS! Sven Nordqvisti lastelugude Finduse-kujust pole Otil pääsu. Foto: Aldo Luud

Lavakunstikooli ajal polnud Otil kassidega mingit asja. „Üritasin teha loomaetüüdide ajal tiigrit, aga see oli kohutav ega tulnud üldse välja. Viimasel hetkel, päev enne eksamit, võtsin kilpkonna ja särasin sellega. Olin üleüldine lemmik. Tiiger aga välja ei tulnud.“ Seevastu kassiroll tuleb. „Olen mänginud kasse tegelikult päris mitu korda. „Röövlirahnu Martinist“ on nüüd möödas juba neliteist aastat,“ poetab Ott. „Minu elus on läinud nii, et kassirollid kuidagi tulevad mu juurde, ma ei teagi, miks. Võib-olla arvatakse, et olen kassi nägu, või siis pole parasjagu kedagi paremat võtta. Ma ise pole ennast pakkuma läinud.“ 

„Mõtlesin, et panen kassivärgile punkti!“

Ott sai endale kassisaba taha, kui mängis „Röövlirahnu Martinis“ võlurkassi, kelle kuldlause „Kui sulle keegi ei meeldi, siis tuleb tema tossudesse pissida“ on kõigil siiani peas. Mõni aasta hiljem päris ta Vanemuise teatri draamajuhilt Ain Mäeotsalt, kas saaks mingit grupitööd teha. „Noh, mingit mõnusat värki. Et sellest ei peagi midagi välja tulema,“ kõneles Ott aastal 2007. „Paar päeva hiljem ta helistas: „Kuule, sa rääkisid lavastamisest midagi…“ Hakkasin kokutama, et ei mõelnud päris nii. „Kuule, teed lastetüki!“ teatas Mäeots. Ja oligi asi otsustatud.“ 

Materjali valis Ott ise ja jäi pidama Rudyard Kiplingi lool „Kass, kes kõndis omapead“. „Tegelikult ei osanud ma kuskilt otsast alustada ja siis anti draamaosakonnast raamatuid. Lugesin ja mõtlesin. Natuke eneseirooniliselt ka: et see kass, tõbras, jookseb mul ju kannul. Et teeks siis ühe kassitüki.“ 

Õigupoolest oli Otil toona kassitükiga eriti irooniline plaan kuklas mõlkumas. Nitram-kassi roll kleepus Otile nii vägevalt külge, et lapsed teda rebima kippusid: „Kas sina oled see võlurkass? Ikka-ikka olen. Mis mul muud üle jääb. Nii et pärast seda filmi on mulle „kassiimmits“ külge jäänud ja mõtlesin, et panen selle lavastusega kassivärgile punkti!“ 

VÕLURKASS: Lastefilmis „Röövlirahnu Martin“ kehastatud Nitram jälitas Otti aastaid. Väikeste fännide kujul, kes alatasa pärisid: „Kas sina oled see võlurkass?“Foto: Pressimaterjalid

Inimene plaanib, jumal naerab, ka näitleja, lavastaja naerab. Ei kulunud viit aastatki, kui Vanemuise järgmine draamajuht Urmas Lennuk pakkus Otile kassirolli lasteloos „Pettson ja Findus“. Kassivärgi priskest punktist sai kui nõiaväel saleda joonega koma. 

„Mis Findus? Elu sees pole kuulnud!“

Kui Ott toona Finduse rolli vastu võttis, olid Nordqvisti lastelood tema jaoks täiesti tume maa. „Mis Findus? Elu sees pole kuulnud!“ poetas ta Lennukile vastuseks. „Ega ma proovide ajalgi veel teadnud, sest Lennuk oli kirjutanud lavaloo paari raamatu põhjal kokku ja mina lähtusin sellest, et tegu on lihtsalt mingisuguse kassiga. Alles pärast, kui mu poeg Johannes sai suuremaks, lugesime kõik Pettsoni ja Finduse raamatud ribadeks. Lugesime iga raamatut vähemalt kümme korda! Need raamatud pole pelgalt laste ninnu-nännud, need on lihtsalt nii kuradi head ja toredad! Neis on kõige paremas mõttes täiskasvanu küünilisevõitu maailmapilti.“ 

Ott tunnistab, et tema lemmik Nordqvisti raamatute seast on „Vaene Pettson“. „Ses loos Pettson istub, tal on paha tuju ja ta põrnitseb mornilt aknast välja,“ räägib Ott. „Ma tunnen ära selle tunde, see on nii hästi tabatud. Minuga juhtub seda kogu aeg, et istun ja vaatan aknast välja, tuju on vilets, aga mis on selle põhjustanud, ei tea. Lihtsalt on mingi põhjus nõuda, et jäetagu mind rahule. See on kõige tavalisem torisemine.“ 

Möödunud aastal, kui Otile taas Finduse rolli pakuti, oli jah-vastus kerge tulema. „Mõtlesin, et väga hea, kilod kaovad,“ muheleb ta, sest soojas kassikostüümis ringi rabelemine on paraja trenni eest. „Esimene kord, kui mängisime vast 170 korda, võtsin kõvasti alla. See on nagu tasuta jõusaal – Findus Fitness.“ 

ESIMENE FINDUS: Karol Kuntsel ja Ott Sepp aastal 2012 Vanemuise teatri lastelavastuses „Pettson ja Findus“. Toda menukit mängisid nad 170 korda. Foto: Madis Katz / Vanemuine

Arvestades, et uut lugu „Pettson, Findus ja krähmud“ mängitakse maikuu keskpaigani, tõotab rannahooaeg Otile menukaks kujuneda. Mine tea, ehk satub ta taas riburada väikesi poisse mängima, nagu noore näitlejana, kui teda lasterollid jälitasid... Ott puhkeb naerma. Praegu on päevakorral siiski kassid. „Mul on kassidega tõesti mingi jada ja usun, et praeguseks on minu kõige kuulsam kass juba Findus, mitte võlurkass Nitram. Õnneks.“

***

Pettson, Findus ja krähmud Teatri Kodus, Ott Sepp ja Marko Mäesaar Tags: Findus ja krähmud, Ott Sepp ja Marko Mäesaar, Pettson, Tartu, Teatri KoduFoto: Aldo Luud

„Sul läks natukene sassi, eks ole?!“

Kui Oti poeg Johannes, kel kõik Pettsoni ja Finduse lood komakohtadeni peas, proovis kaasas käis, kulus talle mõistagi mällu ka nüüdse haarava lavaloo tekst. „Eelmist lugu käis ta vähemalt neli-viis korda vaatamas. Nüüd istus ta proovides, tegi küll omi asju, aga üks tundel oli tal kogu aeg püsti ja jälgis, mis laval toimub,“ jutustab Ott. „Johannes on, kurat, liiga tark, analüüsib väga täpselt ja küsib liiga õigeid küsimusi. Mina jään vastates jänni! Kui ta käis koos terve klassiga kontrolletendust vaatamas, tuli pärast ja muigas: „Sul läks natukene sassi, eks ole?!“ Tunnistasin, et läks küll!“ Sellega, et isa aeg-ajalt kass Findust kehastab, on Johannes Oti sõnul rahul. „Ta on titest peale proovides kaasas käinud ja teatrireaalsusega harjunud. Vahepeal oli mul mure, et ta arvab, et teater ongi elu ja kõik inimesed teevadki sellist tööd, sest muud ta ei näegi. Aga ehk tal õnnestub lõpuks ikka muud elu ka näha!“

Tartu mänguasjamuuseumi sügisel lavale toodud lastelavastuses „Pettson, Findus ja krähmud“ sahmerdavad veidravõitu vanamees Pettson (Marko Mäesaar) ja innukas kass Findus (Ott Sepp) omi asju ajada. Kass Findus tahab oma järjekordset sünnipäeva pidada ning soovib kingitusi ja pannkoogitorti nagu tavaliselt. Pettsonil on aga taas hoopis tähtsamaid tegemisi ees. Järsku ilmuvad välja krähmud ja miski pole enam endine. 

Lavastaja ja dramaturg on Veikko Täär, kunstnik Marge Martin, kunstniku assistent Mairit Paluvee, muusikaline kujundaja Toomas Lunge, valguskunstnik Martin Meelandi, grimm Erle Kütsar.

***

„Tahtsin suvel ka Findust mängida, aga ei saanud!“

Möödunud suvel, kui Tartu mänguasjamuuseumi ja Teatri Kodu hoovil mängiti lastelavastust „Pettson ja Findus telkimas“, kehastas Pettsonit taas Karol Kuntsel, aga Findust Katrin Kalma. Kuhu jäi Ott? „Tahtsin suvel ka Findust mängida, aga ei saanud!“ ohkab Ott, kes oli samal ajal hõivatud Vanemuise suvelavastusega „Kirvetüü“. „Nüüd kutsuti Karolit taas Pettsonit mängima, aga tema oli omakorda Vanemuises kinni. Tal oli hirmus kahju, sest ta oleks tahtnud teha, ja mul on hirmus kahju, et ta ei saanud. See on täiesti sõge, aga Karol ongi Pettson! Ta kasvatas endale suveks habeme, sest ei viitsinud seda iga etenduse jaoks liimida. Ta on Pettson ja see on ühest küljest hirmuäratav, aga teisalt lahe.“

Kuna Sven Nordqvistil on vanamehe ja kassi lugusid ohtralt, on Karoli-Oti lootus laval taas kohtuda vägagi reaalne. Kui mitte varem, siis 50. või 60. sünnipäeva raames. „Kui meil on ümmargused sünnipäevad, soojendame esimese „Pettsoni ja Finduse“ üles ning mängime seda uuesti!“ lubab Ott.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee