100 AASTAT PÜSSIDE VAIKIMISEST! „Sajandi eest sai öelda: võitis väike vapper Eesti!“ (18)

„Ajalugu oli toona meie poolt. Venemaa oli kodusõjas. Nii ei saanud punaarmee kogu oma jõudu Eesti vastu suunata. Eesti sai raskel hetkel tuge liitlastelt, eesotsas Briti laevastikuga. Aga kõige tähtsam oli siiski see, et me suutsime end rahvana mobiliseerida ning seista vastu tugevale vaenlasele nii idas kui lõunas. Nii sai sajandi eest öelda: võitis väike vapper Eesti,“ võttis toonase marulise aasta kokku ajaloolasest riigikogulane Jaak Juske, kes asetas vaherahu 100. aastapäeval pärja Vabadussõja võidusamba jalamile.

Kaitseministri sõnul tuli Eestile Vabadussõjas tõesti kasuks noore punaarmee ja kommunistlike riigijuhtide kogenematus. „Aga tuleb arvestada, et jõudude arvuline ülekaal oli massiivselt Venemaa poolel. Et me suutsime neid nõrkusi ära kasutada, on suureks auks meie väejuhtidele, eelkõike kindral Johan Laidonerile,“ rõhutas Luik.

Vaherahule järgnes Tartu rahulepingu allkirjastamine 2. veebruaril 1920. Eesti ajaloos on vähe dokumente, millel sellega sarnane kaal. Luik tõdes: „Nagu ütles kunagi Lennart Meri: see on Eesti riigi sünnitunnistus. Me olime ju Vene impeeriumi liikmed, aga Tartu rahuga tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust, mis oli aluseks Eesti riigi rahvusvahelisele tunnustamisele.“

Lavrov Eestisse ei tule

Tartu rahu 100. aastapäev on järgmine suur Eestit ees ootav juubel. Välisminister Urmas Reinsalu kutsus selle tähistamiseks külla ka oma Vene kolleegi Sergei Lavrovi, kuid meie valitsusliikmele teadaolevalt too veebruari algul Tartu väisamist plaani pole võtnud. „Aga oli asjakohane kutsuda siia selle riigi esindaja, kellega me selle kehtiva lepingu oleme sõlminud. Saab olema ilus ja meeleolukas tähtpäev,“ sõnas Reinsalu.

Just Tartu rahu kehtivuse teema on viimastel kuudel taas (peaasjalikult Vene) meedias väga palju tähelepanu saanud. Pihtide vahele on võetud riigikogu esimees Henn Põlluaas, kes sõnas esmalt novembris sotsiaalmeedias, et Eesti soovib Venemaalt tagasi annekteeritud territooriume – Pihkvat ja Narva-taguseid alasid.

Ka oma uusaastapöördumises tõstatas spiiker sama teema: „Taasiseseisvumisel tunnustasid kõik riigid meid Eesti Vabariigi õigusjärglasena kõikides selle tunnustes, kaasa arvatud riigipiir. Tartu rahuleping on kehtiv ja on tänaseni ÜRO kehtivate rahvusvaheliste lepingute registris.“

Venemaal peetakse Põlluaasa sõnavõtte tagurlikeks, et mitte öelda hullumeelseteks. Lepingu kehtivust nimetatakse tehniliseks viperuseks.

Reinsalu sõnul ei kavatse praegune valitsus võtta tagasi oma allkirja Eesti-Vene piirileppelt, mille kohaselt pole kahel riigil teineteisele territoriaalseid nõudmisi. 2005. aastal sõlmitud ja 2014. aastal täiendatud piirileping pole aga jõustunud, sest seda pole ratifitseerinud kumbki parlament. „Seni kaua, kuni pole uus piirileping jõusse asunud, siis meie riigiõiguslikus vaates on maksev Tartu rahuleping ja sellest tulenevad piirid nagu on ka põhiseaduses määratud,“ kinnitas Reinsalu.

Tartu rahust tuttavad riigipiirid võeti muide muutmata kujul üle just täpselt 100 aastat tagasi jõustunud vaherahudokumendist.

Eesti tugevad liitlased

Nii ongi sajandivanune ajalugu ja tänapäev Eestis paratamatult seotud. Luik ei soovinud võrrelda, kuhu paigutub Vabadussõja vaherahu ja Tartu rahu sõlmimise tähtsuse kõrval selle sajandi tähtsaim kaitsedokument, Washingtoni lepe ehk Eesti ühinemine NATOga – iga dokument ja selle tähtsus jäägu oma aega. Ometi ei saanud ta ka vaherahu suurel juubelil NATO-teemast mööda minna.

Kaitseminister meenutas oma kõnes, et nii nagu Vabadussõjas võinuks osutuda võit võimatuks meie liitlasteta, on Eestil ka praegu, mil meie endagi kaitsevõime tugevam kui kunagi varem, vägevad sõbrad. „Eestil on tugevad liitlased, kes osalevad meie riigi kaitsmises igapäevaselt,“ kinnitas Luik. „NATO ei ole naljaasi, vaid maailma kõige võimsam sõjaline liit. Selle kõige koosmõjus oleme me täna kaitstud paremini kui kunagi varem.“