Õhtulehe spordiblogi

Deivil Tserp | Kas Eesti spordi tulevikulootused vajavad päästerõngast? 

Deivil Tserp, spordiajakirjanik, 31. detsember 2019, 08:53
EESKUJU: 17aastane Kelly Sildaru krooniti tänavu täiskasvanute maailmameistriks.Foto: AP/Scanpix
Eesti (tipp)spordile eduka 2019. aasta lõpus ja vahetult enne olümpiahooaja stardisirgele astumist on paras aeg rääkida meie tulevikulootustest ehk noortest, keda pahatihti lumehelbekesteks nimetame. Kas olukord on tõesti nii hull, et peame neile päästerõnga viskama?

Ühes mõttes oleme kriitilise suhtumisega täitsa puusse pannud – Eesti parim naissportlane on 17aastane freestyle-suusataja Kelly Sildaru, kes sooritas oma maailmavallutusturnee teismeeas. Piiga meeletu spordiarmastus lõi lõkkele juba siis, kui ta oli põlvepikkune plikatirts.

Sildaru ei ole ju Eestisse saabunud teiselt planeedilt – tõsi, taseme poolest kuulub ta küll mõnda teise tsivilisatsiooni –, ta on sirgunud siinsamas, meie keskel. Tema erilised kordaminekud sisendavad usku, et nii andekaid ja töökaid noori on Eestis veel.

Muidugi, Sildaru pühendumine on olnud äärmuslik, tema nooruses polnud kõiki lapsemänge, mis neiudel tavaliselt on. Jaanuaris-veebruaris saame vastuse kõditavale küsimusele, kas ohverdustega keerati vint üle või on tegu ajutiste raskustega, mis tabavad kõiki tüdrukuid.

Siinkirjutaja pooldab üsna karmi teekonda, kuigi sellel on teatavad ohud. Ma ise vaimustusin kehakultuurist juba maast madalast, kui vaatasin televiisorist kangete meeste ja naiste sportlikke pingutusi. Paraku olin memmekas ja paras pontšik, kes viskas õues kivi endast vaid mõne meetri kaugusele ning hüppas veel kolmandas klassis kaks ja pool meetrit kaugust.

Sain mängukaaslastelt tihti jalaga tagumikku ning läksin töinates tuppa vanematele kaebama. Isa põrutas maameheliku otsekohesusega: mis mees sa oled, mine õue tagasi ja murra kiusajad pikali, selleks peaks sul jõudu jaguma!

Papsi õpetussõnad kõrvus helisemas, algas mu tõusutee spordis. Hoovijalgpalli ja -jäähokit tagusin poistega igal võimalusel. Kui koolipäev algas kell 14.15, lõpetasin hokilahingu paarkümmend minutit enne tunde, tormasin koju, viskasin higised dressid nurka, toppisin õpikud-vihikud ranitsasse ning kihutasin kooli.

Tasapisi mu ümarad kehavormid kadusid ja sportlikud tulemused muutusid paremaks. Kaheksandas klassis pääsesin Tallinna 37. keskkooli esindama palliviskes. Lennutasin selle sinise juraka 70 meetri joone lähedale ning jõudsin koolinoorte meistrivõistlustel finaali.

Keskkooli ajal võistlesin enamasti 100 m jooksus ja kaugushüppes, paljude koolivendade hinnangul olin spordiloom, ehkki Eesti tasemel olid mu tulemused pehmelt väljendudes kahvatud.

Meenub, kuidas kehalise kasvatuse õpetaja Viktor Savason meid sõbralikult aasis: olete spordipoisid, aga lõuga ei jaksa tõmmata! Ta pani võimla ees asunud koridori toru, millel hakkasime usinalt harjutama, sest ei tahtnud enam rippuda nagu märg pesu. Lõpuks tõmbasin 20 korda lõuga lausa mängeldes.

Samas tunnistan, et nooruses tekkinud lüngad andsid hiljem kõvasti tunda. Niinimetatud võimlemisveerandil viilisin kehalise kasvatuse tunnis hoolega. Käärhööriga sain kangil hakkama, kui Savason käega hoogu juurde andis, aga kui spordiriistade ruumist toodi välja hobune, millest tuli üle hüpata, osutusin jäneseks. Kartsin, et maandun hobuse tagumisel serval ja lömastan oma munad.

Praegu jälgin kõrvalt, kuidas vaieldakse selle üle, mitu kehalise kasvatuse tundi peaks koolis iga nädal olema ja kas õpilasi tuleks hinnata või mitte. Ühest vastust nendele küsimustele pole. Tublid poisid-tüdrukud, kes käivad trennis, ei saa koolis selgagi korralikult märjaks, aga trullakamale lapsele on üks tundki piinarikas katsumus. Ometi võib tallegi nelja või isegi viie panna, kui ta pingutab ja annab endast maksimumi.

Varem, kui taevas oli sinisem ja rohi rohelisem, kõndisid lapsed maal mitu kilomeetrit jalgsi kooli. Nüüd aga kurdavad õpetajad, et vanemad toovad oma võsukesed autoga kooliukse ette, ja kui saaksid, siis sõidaksid otse klassi.

Mugavustsoonist tuleb kindlasti välja rabelda. Käisin ka ise omapäi trennis, sõitsin trolliga Mustamäelt Balti jaama ja sealt jätkus teekond õudse Kopli trammiga Standardi majja, kus me korvpalli mängisime.

Vene aja suur pluss oli see, et harjutada sai peaaegu tasuta. Praegu on laste treeningud üsna kallis lõbu, mille nende vanemad peavad oma sissetulekust kinni maksma, ent paljudel sellist võimalust pole. Nii jääbki laps hädavajaliku kehalise pingutuseta ja spordi talendivalik muutub auklikuks nagu Šveitsi juust.

Õnneks meelitavad Sildaru-sugused iidolid spordi juurde üha uusi särasilmseid mudilasi ja nii suureneb tõenäosus, et saame tulevikuski kaasmaalaste kordaminekutest rõõmu tunda.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee