Uudised

Rein Sillar: Eestit ohustavad rumalad ametnikud, mitte KGB 

Jüri Pino, 11. november 2000, 00:00
Rein Sillaril on kaasas kohtuotsuse ärakiri. Kohtuotsus kuulutab õigustühiseks siseministri käskkirja “ühe kolleegi elamisloa tühistamise kohta”, ütleb Rein Sillar, Eesti KGB viimane esimees. Kohtuotsuses on kirjas: “Selgusetuks jääb seadusandja eesmärk...”

Mis see eesmärk teie meelest on?

Nagu Brauseris ütles

Riigikogu

liige Aimar Altosaar: eesmärk on neid inimesi kiusata. On fantastiline, kui üks seadusandja esindaja räägib, et Eesti Vabariigi teatud seaduste eesmärk on kiusata kodanikke. Mina olen Eesti Vabariigi kodanik ja teine kodanik, kes istub maksumaksja arvel seal Toompeal, tahab teha seadust, millega maksumaksjast kodanik Sillarit kiusata. Tegelikult ju vahva.

Õnnestub siis kiusata?

Kui võtta kiusamisena seda, et mu poliitilised õigused on piiratud, mul pole passiivset valimisõigust, mind ei saa valida Riigikogu liikmeks, kohaliku volikogu liikmeks, ma ei saa töötada teatud ametikohtadel, näiteks Eesti Vabariigi presidendiks ei saa, kaitseväe juhatajaks. Seda nad nimetavad kiusamiseks.

Läheb see teile korda?

Sillar turtsub rõõmsalt.

Õigust tunnetad siis, kui püüad seda teostada. Need õiguslikud piirangud on paika pandud süümevande seadusega, aga selle toimemehhanism on pehmelt öeldes jabur. Selle seaduse kontrollimehhanism on ju endiste julgeolekutöötajate käes. Mina ja mu head kolleegid on need, kes võivad öelda, kes on kes ja miks ta niimoodi toimetab.

Võibolla keegi saab sellest moraalse rahulduse, et kiusab meid...

Üheksa aastat on möödas, kui KGBd enam ei ole. Hea küll, kuna arhiivid on Venemaal, siis tekitatakse versioone, et need inimesed, kes sealt kartoteekidest läbi on käinud, on kergesti šantažeeritavad. Kuid neil nii-öelda KGB fännidel peaks siis olema vähemalt ükski fakt lauale panna, et näe: see mees ei olnud tollal Pagari tänava kontori suhtes ükskõikne ja näe, mismoodi temaga nüüd manipuleeritakse, näe, mis teeb. Aga võib-olla ei olnud ta ükskõikne ühe Paldiski maantee haigla suhtes? See argument ei kõla.

Teiselt poolt, need julgeolekutöötajad, kes jäid Eesti Vabariiki, ootasid ja lootsid, et neid leppeid, mis alla kirjutati, ka täidetakse. Üheksa aastat möödas ja ma jällegi ei tea ühtegi fakti, et keegi neist endistest julgeolekutöötajatest oleks rikkunud ühtki Eesti riigi julge-olekusse puutuvat seadust. Hea küll, administratiivõigusrikkumised ikka... Ise ka, sügavalt kahetsen. Kiiruseületamine ja klaasi kiire tõstmine, ootamata ära, kuni lahtub...

Need, kelle õigusi praegu piiratakse, on Julgeolekukomitee endised kaadritöötajad, kaadriohvitserid. Seadusandja rääkis 1992. aastal ka agentidest. 1994. aastal võeti hulka veel usaldusisikud, konspiratiivkorterite pidajad, residendid. Riigikogul tegelikult ei olnud õigust seda teha, sest rahvahääletus oli otsustanud: ohvitserid, agendid - kõik. Kuid ometi võeti 1994. aastal süümevande seaduse rakendamisel ka teised hulka. Seejuures teadlikult põhiseadusega vastuollu minnes.

Need on vist liiga keerulised juriidilised konstruktsioonid?

Vist nigu jah. Miks teie telefoni postkast vene keeles vastas?

Ju ma olin siis Venemaal. Kogu meie äri, Onako-Eesti äri, käib ju Venemaal ja kahjuks ei ole väikesel Venemaal taibatud Eesti riigikeelt ära õppida.

Kas endised kagebiidid kokkutulekuid ka korraldavad?

Peale selle, et me töötasime endise N. Liidu eriteenistustes, on meie vahel ka sõprussuhted, nii et aeg-ajalt ikka kokku saame. Mitte selleks, et midagi sepitseda. Tegelikult sepitseme muidugi, arutame, millist õlut juua, millist viina eelistada, kuidas elu läheb. Eestis on palju häid sõpru, samuti teistes endistes liiduvabariikides.

Tundsite teineteist kohe ära?

Nojah, sinnapoole. Nii et ühtekuuluvustunne on meil täiesti olemas, aga see ei ole suunatud kellegi vastu, see aitab meid selles muutuvas maailmas kedagi ärritamata hakkama saada.

On see nii, et teil ei lasta kunagi unustada, et olete KGBs olnud?

Mingil määral jah.

Kui me läheme nüüd ajaloos tagasi, sinna nõukogude aega, siis - meil oli siin Eestis 100 000 kommunisti, ühiskonna suunav jõud. Külanõukogust Ülemnõukoguni välja, kui paljud seal olid, kõik ehitasid rõõmsalt sotsialistlikku ühiskonda. Nüüd on teine riik, teine aeg, teised kombed, aga see süükoorem pannakse kagebeelaste peale, keegi peab ju kandma kollektiivset vastutust, kollektiivset süüd. Las siis nemad teevad seda. Võib-olla mul ei ole õigus, aga vahel näib nii.

Raske kategooria on endised kommunistid, kes suudavad kiiresti ümber orienteeruda... Ma olen natuke konservatiivne, uskudes, et on olemas mingid suuremad väärtused kui ühepäevapoliitika.

Ja mul on imelik, kui näen, kuidas oma komplekse elatakse välja teiste inimeste arvel. Keegi Delfis nõudis, et Sillar tuleb üles puua. Noh, kui mind just puua, siis palun ikka jalgupidi, ega ma Ducest sitem mees ole.

Mis te seal KGBs üldse päevad läbi tegite? Just kontoris?

Näiteks, kui NLKP Keskkomitee võttis vastu mingi otsuse, ütleme, võitlusest alkoholismiga, ükspuha, siis tuli alati KGB liinis korraldus uurida rahva meelsust, kuidas rahvas sellesse suhtub. Ütleme, meie asi oli tagasiside või sotsioloogilised uuringud. Siis teatasime Moskvasse, et rahvas toetab jäägitult partei ja valitsuse otsust võidelda alkoholismiga.

Siis te ju valetasite.

Äh, ma tegin nalja. Aga ka selliseid asju me tegime.

KGBd seostatakse alati sõnadega nuhkimine ja nõukogudevastane agitatsioon. Aga see polnud peamine. Me tegelesime salakaubanduse vastu võitlemisega, terrorismi vastu võitlemisega. Näiteks pandi Sillamäel ühes trepikojas pomm lõhkema, üks korteriuks lasti õhku, pärast tuli küll välja, et asja taga oli lihtsalt armukadedus, aga kuna samas majas elas üks partei rajoonikomitee sekretär, pidime meie seda asja uurima, et ehk on terrorism. Ja saime väga kähku pommipanija kätte ka.

Üldine julgeolek, riigi saladuste kaitse, see oli meie rida. Vastuluure. Mitte ainult see, et kellelegi äkki miski ei meeldi. Esimene osakond, kes tegeles välisluurega, eriti lähivälismaal ja ka lombi taga, kus armsaid kaasmaalasi elas, hankis lisaks poliitilisele informatsioonile ka teaduslik-tehnilist infot. Nii et nuhkimine, meelsuskontroll, see oli ainult üks paljudest asjadest. Inimestele on lihtsalt jäänud mulje, et igal pool, igas seltskonnas oli keegi, kes kõike teadis ja jagas seda informatsiooni seal kus vaja. See on ülepingutatud. No mida sa seal mingis Leninliku Töö kolhoosis nuhid? Et Juuli kaotab lõuna ajal lehma ära? Või on tal lehma lüpstes irooniline naeratus huulil?

Eks me kontrollisime ka neid, kes kuskile ametisse astusid, kes välismaale sõitsid.

Mitmenda põlveni teid kontrolliti?

Kontrolliti enne tööleasumist umbes aasta. Vanemad, sugulased välismaal - neid ei tohtinud üldiselt olla - kirjavahetus välismaaga, mis inimene üldse on. Minuga juhtus nii, et mu isa oli ENSV Ülemnõukogu saadik ja tema minevikku ei tohtinud KGB enam kontrollida. Tema oli juba nomenklatuur. Kui nad oleksid mu isa minevikku kontrollinud, oleksid nad avastanud, et ta oli Eesti ohvitser. Aprillis 1941 ta arreteeriti, sattus Molotovi oblastisse. Balti sõjaväeringkonna tribunal mõistis ta surma. Siiski teda maha ei lastud. Kui korpust tegema hakati, siis võeti ka tema, ainult reameheks degradeerituna, enne oli ta leitnant. Ma otsisin veel tema toimikut, aga see oli evakueerimisel kaduma läinud.

Ta lonkas elu lõpuni, oli Siberis jalad ära külmetanud. Nii et tegelikult ma ei oleks sellise päritoluga tohtinud KGBs töötada.

Kas teid mõnikord hirmutas mõte, et äkki keegi saab teada?

Keegi ei küsinud, kas mu isa ehk ei ole Siberis olnud. Kes tuleb KGB ohvitseri käest küsima, ega ta isa ei ole Siberis olnud? KGBlasel oli, teadagi, puhtamast puhtam ankeet.

Juba Eesti Julgeolekukomitee esimehena ma nägin kohtuotsust, kuhu mingi seersant oli kirjutanud: maha lasta. Ja nimede hulgas: Ants Sillar.

Sant tunne oli.

Mingi seersant... Mina olin siis juba kindral!

Jõudis teie isa teada saada, et poeg läheb julgeolekumeheks?

Jõudis küll. Ta oli Rakveres kooliõpetaja. Mina olin kolm aastat juba komitees, kui tal tervis üles ütles.

Isad annavad poegadele teatud väärtushinnangud kätte ja edasi, las lähevad. Ei hakka oma valikuid peale suruma. Mina ei suru oma lastele ka peale, see oleks rumal.

Ega teie lapsi koolis kiusatud?

Isa ametkondliku kuuluvuse pärast? Ei tea küll, et oleks.

Aga kuidas te üldse naise saite võetud?

Ma olin vist ainuke julgeoleku juht, kelle naine ei olnud NLKP liige.

Tema oma valik. Perekonnaseisuametis ju küsiti, kas tahad saada selle mehe naiseks, kes su kõrval seisab? Ei mäleta, et ta oleks ei öelnud.

Sillar turtsub rõõmsalt.

Ma küll olin sel hetkel valvsuse kaotanud ega kuulnud, kas ta ütles jaa või ei. Nüüd on juba hilja.

Ma töötasin julgeolekus kakskümmend aastat ega mäleta, et keegi oleks mulle öelnud: sina oled Eestit okupeeriva võõrriigi terroriorganisatsiooni töötaja, mina sinuga ei räägi. Kõik rääkisid. Julgeolekukomitee üks tööprintsiip oli side rahvaga - ja keegi ei öelnud kunagi ära. Rõõmupisaraid ei valanud, aga...

Kas lugu, et KGB olengutel lauldi ainult vaenulikke laule ja aeti kõige vastalisemaid jutte, on tõsi?

“Metsavendi” lausa ei laulnud, aga jah. Ja KGBs oli ses mõttes huvitav töötada, et kogu aeg oli värskeid anekdoote. See oli vahva.

KGB meelsus, kui ma nende koolides õppisin, oli lausa huvitav. Õpetajad olid haritud, välismaal töötanud mehed ja mõttelaad, mida nad kultiveerisid, oli ikka samm või kaks üldisest stagneerunud mõttelaadist ees. Ma mõtlesin tihti neid kuulates, et kui Tartu Ülikooli õppejõud sellist juttu räägiks - ohoo...

Eks te olnud kõik allkirja andnud, et olete vait.

Olime. Seda riiki, kellele me vaikimiskohustuse andsime, ei ole küll enam olemas, aga nüüd on see iga inimese enda eetika küsimus.

Mina ei taha olla idioot. Eriteenistuse juht, kes läheb rääkima, kes ja kuidas kunagi teda abistasid... ma tahan siit ilmast lahkuda normaalse inimesena. Julgeolekukomitees kontrolliti pidevalt tervislikku seisundit. Mulle ei öeldud kordagi, et mul oleks midagi psüühikaga korrast ära.

Miks me ei räägi? Iga riigi eriteenistuses on nii, et inimesed usaldavad sind ja sa pead nende eest vastutama. Ma ei hoia saladusi selleks, et töötada Eesti riigi vastu, vaid mul on isiklik suhe paljude inimestega. Saladus, see on nagu võõras raha. Kui sa selle ära kulutad, siis oled sa kaabakas.

On keegi kunagi rääkinud?

Ma ei tea. Ehkki ettepanekuid on mulle tehtud: mis on selle või teise poliitiku taust... Eesti riigil on oma eriteenistused, las nemad uurivad, kas keegi töötab Eesti riigi vastu või ei. Ei saa võtta nii, et kui keegi töötas Nõukogude eriteenistuses, siis a priori töötab ta Eesti riigi vastu. Eesti riik ja kapo on küllalt tugevad, et selgeks teha, kes töötab kellele. Eesti riigi tugevus või nõrkus ei sõltu enam kunagistest Nõukogude eriteenistustest. Selle asemel, et ajada taga varje minevikust, võiks tegelda Eesti riigi reaalsete vaenlastega.

Kes need siis on?

Korrumpeerunud ametnikud. Rumalad ametnikud. Eesti väärtuse mõõt on vaba inimene, mitte raskes nihkes ametnik.

Kapol on selle kohta oma versioonid, ma arvan, kes on Eesti riigi vaenlased.

Kas kapo teie käest nõu ei ole küsinud?

Ei ole. Aga nad on üheksa aastat tegutsenud, selle ajaga jõudnud normaalselt käima saada, tegutsevad, tundub, päris toimekalt.

On see tõsi, et KGB teadis ette, et Liit lõpeb ära?

Teadsime küll. Mida näitab juba see, et toimikud Eestist ära viidi. Oli mitmeid stsenaariume, näiteks, mis teha, kui Eesti taasiseseisvumine läheb vägivaldselt. Kuhu evakueerida töötajate perekonnad, kes kuhu linna läheb... Kõik oli varakult valmis mõeldud.

Kui varakult?

Piisavalt varakult. 1989. aasta novembris muudeti teatud hulga KGB dokumentide asukohta N. Liidu territooriumil, järelikult pidi enne seda olema aega, et üldse niisuguse mõtte peale tulla.

Lõpuks tuleb välja, et juba 1978 või millal Brežnev marssaliks hakkas, taipas KGB, et nüüd läheb jamaks...

Sillar turtsatab.

No ei tea. Mõni endine kompartei tegelane räägib, et mõtles juba põlvpükstes läbi rukki joostes, millal Eesti kord vabaks saab. Mina nii ettenägelik ei olnud.

Järelikult ma ei saa pealkirja: Rein Sillar läks KGBsse, et seda seestpoolt õõnestada...

Sellist mõtet ei olnud küll. No ei olnud ettenägelikkust. No olen juhm, mis teha!

Mõnikord ma olen lausa vaimustuses, kui ettenägelikud inimesed on. Tagantjärele. Fantastiline.

Mis te mõtlesite, kui KGBsse tööle läksite?

Mul olid mõned koolivennad seal tööl. Ja mulle meeldis see. Luuramine. See oli põnev. Huvitav maailm, millest midagi ei tea. Et prooviks.

Ma tahtsin minna uurimis-osakonda, aga seal polnud vabu kohti, saadeti vastuluuresse ja seal ma siis töötasin kogu komitee aja.

Millal te teadsite, et lähete Silvese juurde? Te teate ju kõike ette?

Ei teadnud... Silvese juurde läksin 1992. Millegagi pidi ju siin Eesti Vabariigis leiba teenima.

Mis ta teile pakkus?

Huvitavat tööd ja palka vastavalt töömahule. See oli ka omaette huvitav aeg, Eesti Vabariik oli maailmas kuuendal kohal vaseekspordilt. Tol ajal, selle metalliäriga, toodi Eestisse raha, sellega pandi alus kõigele edasisele. Karm aeg oli muidugi, ega paljud seda metalliäri eriti korrektselt teinud... Mõnelgi oli ainult üks soov - rikkaks saada, parem, kui enne lõunat, sest ei tea, kas õhtusöögile enam jõuabki. Igav ei olnud.

Mul on Tiiu Silvese juures töötamisest head mälestused. Toimekas naisterahvas. Ma ei tea, mis ta praegu teeb, aga projektidest tal kindlasti puudu ei tule.

Kas Andropov teid nägupidi tundis?

Oi ei. Mina olin, kui ta suri, väike major. Viimast KGB ülemat Krjutškovi tundsin päris hästi. Ja tema asetäitjat Bobkovi, kes praegu töötab Media-Mostis. Krjutškov on juba üle 70 vist, aga eks ta ole ka kuskil nõunik.

NTV saatejuht Kisseljov teatas ühes oma saates, et oli KGBs ja oli Kabulis, kui Alfa Amini tappis...

Tjah. Üks Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Komitee töötaja oli ka sel ajal Kabulis. Kahjuks teda enam ei ole..

Mis ta seal tegi?

Täitis Nõukogude valitsuse eriülesannet. Tema oleks võinud palju jutustada. Mulle. Võib-olla.

Kas tubli agent auraha sai?

Kunagi praktiseeriti medalite ja ordenitega autasustamist, aga need jäid salastatuks, neid ei antud neile kätte. Tavaliselt tehti hinnaline kingitus. Või hüvitati mingil muul viisil. Võimalusi oli väga erinevaid. Julgeoleku töötaja ja agent oli selline kooslus. Tema aitas sind, sina aitasid teda. Psühholoogiline kontakt oli väga tähtis. KGB koolis me õppisime operatiiv-psühholoogiat. See on praktiline õppeaine, seal ei räägita, et mis on taju, mis on aisting... Mis on aisting, kõlab, nagu haiseks miski. Mine selle teadmisega tänavale, pole midagi kasu. Seal õpetati, mida teha, et inimene asuks koostööle.

Mis te praegu teete?

See firma, kus ma töötan, tegeleb naftatransiidiga. Väga palju tuleb Venemaal komandeeringus olla. Mulle meeldib. Ma ei taha kodus istuda, igav hakkab, hakkad veel memuaare kirjutama.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee