Kommentaar

Annika Laats: igatsetut ei saa osta ega tellida (24)

Annika Laats, EELK Risti koguduse õpetaja, 22. detsember 2019 20:02
Foto: Tiina Kõrtsini
,,Mida sa tahad jõuludeks saada?“ Mõni uurib seda lähedaste käest varakult, juba mardilaada aegu. Teine helistab sulle jõululaupäeval poeriiulite vahel seistes. Kuna teatud vanuses loobume jõuluvanale kirju saatmast, pole sellistest küsimustest pääsu. Hea, kui oskame üksteise soove silmist aimata, aga kui ei oska, siis küsime järele, sest mõttetut träni ei tahaks kuuse alla panna.

Soovid ja igatsused

Esimese hooga on sellele lihtsale küsimusele päris keeruline vastata. Kõik oleks juba nagu olemas. Aga kui pikemalt järele mõelda, siis tahaks kohe õige mitut asja. Head töökohta tahaks ja korralikku palka. Soojale maale tahaks reisida. Uue mantli võiks osta. Pangalaenust tahaks lahti saada. Lapsed tahaks heasse kooli saata. Mõistvat ülemust tahaks, ja tublit perearsti, uut kohvimasinat, paremaid naabreid, aukudeta külateed ja tihedamat bussiliiklust. 

Aga mida me igatseme? Seda me üksteiselt ei küsi. Sellele on ka palju raskem vastata. Igatsusi ei ole kerge sõnadesse panna. Igatsus väreleb hinges sageli nimetu, ilusa ja haprana. Igatsus on nii sügav ja õrn, et seda on kerge ignoreerida või summutada. Argipäevas tundub igatsus kohatu, tugevale inimesele sobimatu. Ometi on igatsus osa meie inimeseksolemisest. Me igatseme puhast, püsivat armastust. Igatseme mõtet oma päevadesse. Igatseme kedagi, kes mõistaks. Tunnustust ja kindlustunnet. Lähedust. Terviklikkust. Kirgast rõõmu ja rahu.

Kusagil seal tahtmiste ja igatsuste vahepeal elavad ka unistused. Noor inimene unistab palju. Ta unistab julgelt ja jõuliselt. Osa unistusi täitub, osa tuhmub ajapikku või väsib vananedes sootuks.

Vahel lööme oma noorepõlveunistustele käega ning ütleme, et tegelik elu nõuab muud. Ja et mitte mõelda luhtaläinud või mahasalatud sihtidele ja unistustele, keskendume oma kuhjuvate tahtmiste rahuldamisele. Need salatud unistused võivad märkamatult võtta igatsuse kuju. Igatsus elab südamesopis vargsi ja visalt edasi, kuidas me seda ka rabelemise, müra või viinaga summutada ei püüaks. Vaikne igatsus jääb alles isegi siis, kui näib nagu Juhan Liivile, et enam ei jõuaks, ei jõuakski ka su soovide siniranda.

Oma tahtmise saamine ja igatsuste täitumine on kaks iseasja. Neid asju, mida me tahame, saab sageli osta. Mõne tahtmise täitmiseks piisab sõidust külapoodi või lähimasse bensiinijaama. Teisi saab tellida internetist või minna neile ostukeskusesse järele. Suurte eesmärkide puhul on vaja tugevat tahet ja iseloomu, et nendeni jõuda. Tuleb tööd teha, pingutada ja vaeva näha. Tahe on oluline. Kui seda poleks, ei saaks hommikul voodistki üles.

 Igatsuste täitumiseks tahtepingutusest ei piisa. Igatsused ei pruugi tõeks saada ka suure jõupingutuse tulemusel. Igatsetut ei saa osta, hankida ega tellida. Seda ei saa ka teistelt nõuda või välja pressida. Oma tahtmist on võimalik saavutada jõuga, teiste tahet ja huve alla surudes. Unistusi saab ellu viia ja soove saab täita. Igatsusteni nõnda ei jõua. Neid ei saa ellu viia ega täita, aga need võivad täituda. Ja see täitumine tuleb meie ellu kingitusena, puhtast armust.

Me igatseme midagi teistsugust kui see, mis meis ja meie ümber olemas on. Küllap vist seepärast arvatakse, et igatsus on oma olemuselt kurb, sest ta kõneleb millestki, mis on puudu. Ent igatsus ei pruugi väljendada rahulolematust. Võib olla rõõmus ja siiralt tänulik selle eest, mis on, ning igatseda seda, et maailm olekski niisugune paik täis rõõmu ja armastust.

Ka kõige veendunum jumalasalgaja igatseb parema, õilsama või puhtama järele. Inimene igatseb ülimat head ega pruugigi taibata, et tema igatsuste ülim siht või horisont on tegelikult Jumal – Tema, kes on summum bonum ehk ülim hea.

Öeldakse, et tahtmine on taevariik, saamine on iseasi. Selles ütlemises on pisut kibestunud elutarkust, millega püütakse kärpida noorte unistajate tiibu. Ma ei tea küll täpselt, milleks neid kärpida. Tõsi, meid pole loodud lendama, aga siiski ka mitte roomama. Mu meelest on aga hoopis igatsus see, mis on lähedalt seotud taevariigiga. Igatsus on inimhinge sirutumine igaviku poole.

Igatsuse väljendus

Jõulupühad on üks meie igatsuse väljendusi. Need on pühad, mis on tähelepanuväärsel kombel olulised enamikule meie rahvast, ka neile, kes ristiusust midagi ei tea ega pea. Küllap on see puhtuse ja pühaduse puudutus, mida me jõuludes tajume, ja mida me kõik maailmavaatest sõltumata vajame. Jõulud on otsekui aimdus meie soovide sinirannast. Õige õrnalt võib neis pühades tunda inglitiiva puudutust.

Nii nagu unistuste täitumist, ei saa ka seda pühaduse puudutust osta, tellida, nõuda ega esile kutsuda. Kõik välised tingimused võivad olemas olla, aga see puudutus võib jääda kogemata. Klantspaberil säravad jõulud koos moodsaimat värvitooni lauakaunistustega ei garanteeri Tema ligiolu. Ja vastupidi: keset vaikset üksindust ja kitsaid olusid võib inglitiib su hingekeeli puudutada ning ootamatult kirgast rahu kinkida. Ja Tema puudutus toob muudatuse. See ei pruugi muuta ümbrust, aga see muudab meid – muudab taevariigile sarnasemaks.

Ja  kuigi me ei saa oma tõelisi igatsusi täita suure jõupingutuse või rahakoti najal, siis midagi saame nende täitumiseks ometi teha. Me saame oma igatsusi elavana hoida. Me saame nende poole püüelda, nende suunas sirutuda. Sellega hoiame elusana nägemust sellest, mis on kaunis ja hea. Kui jätame oma elus ruumi igatsustele, on suurem tõenäosus, et saame kogeda nende täitumist.

Jõuludel pühitseb ristirahvas seda, et meie igatsuste sihtmärk ei ole jäänud kättesaamatusse kaugusse, sinna soovide siniranda, vaid on ise tulnud meie ligi. Just nõnda tohime mõelda Jumalast. Tema on see, kes tuleb inimese juurde. Ta tahab tulla igasse kodusse. Ka sinna, kus on valusaid haavu ja vaenu, ning sinna, kus suhted näivad olevad lootusetult sassis ja iga lausutud sõna teeb haiget. Ta tahab tulla kodusse, kus on laste kilkamist, tulede sära ja lookas laud, ning sinna, kus köögis põleva küünla juures kuulab raadiot vaid üksainus väsinud inimhing.

Jumal, see meie igatsuste horisont, astub vaikselt, õige tasa sinu poole.

,,Ah, tegelikult ju mitte päriselt minu poole,’’ mõtled sa nüüd. ,,See on niisugune üldine ilus jutt, mida kirikuõpetajad ikka räägivad. Seda ei saa ega maksa tõsiselt võtta.’’

Aga mis siis, kui võtaks seda ikkagi tõsiselt – kui võtaks seda südamesse?

Luuletaja Leelo Tungal on kirjutanud jõuluööst nõnda:

Ühteviisi kirgas, hele jõuluöö on kõikidele -

vaestele ja jõukatele, arutuile, nõukatele,

uhkeile ja rusutuile, usklikele, usutuile,

solvatule, salvajale, vangile ja valvajale,

öö on sama, sõnum sama – kõiki tuldi lunastama…

Tahaks öelda: kõiki neid. Tegelikult tead: ka meid.

Sulle, hea lugeja, on sündinud Päästja ja Lunastaja. Tema on see, kes ainsana tunneb su igatsusi. Tema on see, kes saab sind juhtida püha, parima ja puhtaima poole. Täitumise poole, su soovide siniranda.

Soovin sulle õnnistatud jõuluaega!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee