Kommentaar

Marju Kõivupuu | Meie jõulud ja aastavahetus – midagi vana, midagi uut, midagi laenatut (7)

Marju Kõivupuu, kultuuriloolane, 20. detsember 2019, 16:58
Foto: KAIRIT LEIBOLD
Viimased sada, sada kakskümmend aastat on kultuurilise järjepidevuse mõttes olnud meil katkestuste aeg: esmalt entusiasm oma riigi ja rahvuse ülesehitamisel, kus moes oli nii eestilik kui ka euroopalik; seejärel sõda ja Nõukogude okupatsioon, kus kõik eelnev sattus põlu alla; siis uus ärkamine, keelatud tavade taasavastamine ning nüüdisaeg, mida iseloomustab nii üleilmastumine kui ka traditsiooniliste tavade ja kultuuripärandi (taas)elustamine. Küllap kultuurikatkestused on ka üks peamisi põhjusi, miks meie praegused pühadekombed meenutavad Rootsi lauda – natuke siit, natuke sealt, midagi vana, midagi uut, midagi laenatut.

Ürgne ja põhjarahvastele omane komme

21. või 22. detsembril on põhjapoolkeral kõige pikem öö ja kõige lühem päev. Põhjapoolkera rahvaste talvist pööripäeva tähistav pikem pühadeperiood ning valguse taastuleku piduliku tähistamise kombed ulatuvadki siinmail juba esiajalukku. Sellest kaugest ajast on meie keelde põlistunud ka nende pühade nimetus „jõulud“ (soome joulu, skandinaavia jul) ning lõunaeesti talvistepühad (talsipühad), millele vastab läti ziemassveetki. 

Usuti, et süüdatud tuli sümboliseeris päikest kui eluandjat ja hoidis eemal kurjad vaimud. Roheliste okste kui elu taastärkamise sümbolitega eluhoonete ehtimise komme kesktalvisel külmal ajal ulatub samuti oletatavasti sellesse kaugesse aega. Mõni inimpõlv tagasi öeldi, et talvisest pööripäevast alates hakkavad päevad kukesammu võrra pikenema ja ööd samavõrra lühenema. Valged jõulud ei ole ainult uuema aja poplaulude romantiline unistus, vaid juba eelläinud põlved täheldasid, et head (põllumajandus)aastat ennustab selge, külm, päikesepaisteline ilm, lumi ja härmatis.

Jõulupühade tsükkel koos kirikuaasta algusega algab 1. advendil – neljandal pühapäeval enne jõule. Adventi hakati tähistama Prantsusmaal ning Hispaanias 4. sajandi lõpul, mujal Euroopas 6.–10. sajandil. Advendiaeg on paastuaeg ning heategevusele pühendatud aeg – ka tänapäeval toimuvad jõulude ajal erinevad heategevusaktsioonid, mis on suunatud ühiskonna nõrgemate aitamisele. Eesti Televisiooni „Jõulutunnel“ on üks paljudest sellekohastest näidetest.

Varasematel sajanditel pole meil olnud erilisi advendikombeid, küll aga on advendiaeg populaarne tänapäeval – lastel käivad päkapikud, kes poetavad aknale pandud sussi sisse head-paremat. Alates 1990. aastatest on ka Eesti poodides müügil advendikalendrid, mida nõukogude aja lõpul valmistasid läänemaailma eeskujul lapsevanemad ise – jõuluteemalise pildi uste-akende tagant või taskukestest leidis laps mõne maiustuse või pisikese mänguasja. 

Päkapikkudel on olnud kindlasti ka rahvapedagoogiline roll: laps, kes polnud päeval hästi käitunud, jäi hommikul meeleheast ilma. Päkapikud-jõuluvana abilised andsid jõuluvanale teada, kuidas laps on ennast aasta jooksul üleval pidanud ja milliseid kinke väärib. Päkapiku-kultuuri toetab lastele suunatud kirjandus ja temaatiline lauluvara. Kindlasti tekib mingil eluhetkel kõigil meil küsimus: kas päkapikud on ka päriselt olemas ning kas moodne pedagoogika üldse päkapikke vajabki?

Jõulud – Kristuse sünnipäev

25. detsembrit hakati pidulikult tähistama Jeesuse perekonna mälestuspäevana 5. sajandil Jeruusalemmas. Ametlikult kinnitati Lunastaja sünnipüha tähistamine Konstantinoopoli kontsiilil 381. aastal, kus määrati ka jõulude lõpupäev – 6. jaanuar ehk kolmekuningapäev, Jeesuslapsukest kummardama tulnud kolme Hommikumaa targa mälestuseks. Teine jõulupüha, 26. detsember on kirikukalendris märter Stefanose päev. Püha Stefanos oli esimene kristlik märter, kes andis oma elu Kristuse tunnistamise pärast. Eesti rahvakalendris on see päev tuntud kui tehvani- või tabanipäev, mida on tähistatud Põhja-Eesti rannikukihelkondades kui hobustepüha. Siis liikusid ringi tabanisandid – karustes kasukates mehed, kes proovisid jõuluõlut ja vitsutasid pererahvast kadakaokstega, et neil tervist ja õnne oleks. Kolmas jõulupüha, 27. detsember on apostel Johannese päev. Rahvapühaks kujunesid jõulud kui Kristuse sünnipäev Põhjamaades alles 14. sajandil. Jõuluõhtu jumalateenistuste pidamise tava pole ka iseenesest kuigi vana: Eesti- ja Liivimaa luterlikus kirikus sai see kombeks alles 19. sajandi teisel poolel.

20. sajandi alguse jõulukombed on tänapäevastele inimestele juba rohkem tuttavad – tuba ehtis jõulupuu, lastele tõi kinke jõuluvana ning need kombed said eestlastele tuttavaks peaasjalikult mõisnike vahendusel. Jõulupuutraditsiooni „isaks“ aga peetakse Martin Lutherit. Ka eestlaste komme jõuluvanale salmi lugeda või kuidagi teisiti näidata, et aasta jooksul on ikka üht-teist õpitud, on seotud reformitud kiriku ja koolihariduse andmisega.

Jõulud ja nõukogude aeg

Nõukogude perioodil, alates 1947. aastast olid jõulud kui kiriklik püha Eestis keelustatud. Töökollektiivides korraldati nääriõhtuid või nääripidusid, kus kingitusi jagas näärivana. Koduseid jõule tähistati mitteametlikult ja salaja. Näärikaupu, mis olid ümbernimetatud jõulukaubad, hakati poodides müüma juba detsembri alguses – äritegemisest ei pääsenud nõukogude aegki. Kauplustest võis koju tellida näärivana, korraldati näärilaatu, käiku pandi nääribussid, mida juhtis näärivana, kelle seltsiliseks oli Lumehelbeke (Snegurotška). Näärimeeleolu oli jõulude omaga üsna sarnane ja näärid ehk aastavahetus paiknes pikkade jõulupühade keskel. Puudus vaid jõulude kiriklik pool.

Tõsi, nääri- ehk vana-aastaõhtu kombed on ka varasemal ajal olnud jõulude tähistamisega üsna sarnased. Nääride nimetus pärineb keskalamsaksa keelest (nē jār) ja see tähendabki uut aastat. Kaeti rikkalik toidulaud ja toidud jäeti ööseks lauale, et ka järgmisel aastal poleks peres toidupuudust. Vana-aastaõhtul oli kombeks ennustada tulevikku, järgmise aasta viljasaaki ning ilma. Vallalised tüdrukud ennustasid kosilaste tulekut ja mehelesaamist. 20. sajandil jõudis meile Euroopast õnnevalamise komme ja sai sealtmaalt väga populaarseks. Uue aasta esimene külaline pidi soovitavalt olema meessoost – see tõi õnne. Tänapäeval, kui on kombeks uue aasta saabumise puhul tuttavatele-sõpradele helistada, usutakse, et kui esimene head uut aastat sooviv helistaja on meessoost, tuleb õnnelik aasta.

Eestlastel, erinevalt paljudest teistest, on kombeks soovida nii head vana aasta lõppu kui ka head uut aastat – soov, mis kaunistas ka nõukogudeaegseid postkaarte. Kuna nõukogude ajal häid jõule ei soovitud, siis head vana-aasta lõppu soovida sobis see-eest hästi – nii suuliselt kui ka jõulupostkaartidel. Aastavahetus on maagiline aeg ning head vana aasta lõppu soovides loodame, et vanast aastast ei tuleks uude kaasa midagi halba ega ebameeldivat ning et vana aasta viimased tunnid tooksid kaasa ainult meeldivaid ja rõõmsaid hetki.

Milline on jõulude tähendus?

Vanema aja uusaastakombestikku on kuulunud ka sellised toredad tegelased nagu nääripoisid ja näärisokud. Nääripoisid käisid saartel ja Lääne-Eestis uusaasta esimestest tundidest alates perest perre, soovisid head uut aastat ja kirjutasid kriidi või söega majauksele uue aasta numbri. Neile pakuti õlut, anti ande – vööpaelu, pähkleid, õunu.  Sokujooksmine on saarte ja lääneranniku tava, praeguseni paiguti veel elav traditsioon ning on kantud seetõttu ka Eesti vaimse kultuuripärandi nimekirja.

20. sajandi algusest on linnades korraldatud aastavahetusel balle, tantsuõhtuid, karnevale, pidulikke uusaastakontserte. Nõukogude ajast, kui telekavas oli arvukalt huumorisaateid, kuhu oli ridade vahele peidetud paljugi ühiskonnakriitilist, on saanud kombeks aastavahetuse teleprogrammi jälgimine ja selle kriitiline arutelu. Suurejooneline ilutulestik, mis toob inimesed toast tänavale šampanjaklaase kokku lööma ja head uut aastat soovima, nõukogude aega ei kuulunud. Neis piirkondades, kus olid sõjaväeosad, lasti aastavahetusel taevasse mõned signaalraketid – punased või rohelised. Kui peres oli jahimehi, siis paugutati uue aasta saabumise puhul ka püsse. Viimasel ajal suhtume ilutulestiku korraldamisse üsna kriitiliselt, sest see pole kõige keskkonnasõbralikum tegevus, kuigi inimpõlvi tagasi on usutud, et aastavahetusel tehtav kära-müra peletab eemale kõik kurja ja halva.

Ametlikult peeti Eestis taas jõule 1989. aastal. Ajalehed andsid välja jõulude erinumbreid, jõuludest räägiti kui Euroopa tsivilisatsiooni ja kultuuri nurgakivist ning vanade Põhjamaade pühast, kus looduses saab valgus võidu pimeduse üle. Internetiajastu tõi kaasa e-postkaardid ning Skype võimaluse suhelda jõulude ajal lähedaste ja tuttavatega läbi virtuaalreaalsuse. Nüüdisajal võivad jõulud seostuda aasta kõige pimedama või kõige valgema, kõige külmema või (maakera kuklapoolel) kõige kuumema ajaga; jõulude peamine tähendus võib olla usuline või ilmalik, kaubanduslik või heategevuslik ning pidustused võivad toimuda perekonnas või kogukonna ringis. Ent jõulud on inimeste parimate tunnete – helduse, heasoovlikkuse, üksikute ning endast nõrgemate märkamise ja toetamise püha. Muuseas, aasta oli 2005, kui 14. aprillil võttis riigikogu vastu kolm seadust, nendest üks oli jõululaupäeva, 24. detsembri muutmine riigipühaks ja puhkepäevaks.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee