Kommentaar

Kes juhib maailma liidrid seina äärde panna lubanud Rootsi kliimaaktivisti?

Linnar Priimägi | Kus on Savonarola? (15)

Linnar Priimägi, kultuuripsühholoog, 16. detsember 2019 18:03
Foto: Jörgen Norkroos
Greta Thunberg, see Arnold Oksmaa moodi rootsi tüdruk esines Torinos ehmatava üleskutsega: avalikkus sai aru, et ta kutsus oma alaealisi eakaaslasi kollektiivsele terrorismile. Et world leaders (maailma liidrid) tuleb panna against the wall (seina äärde), kui nad ei hakka elama ja maailma juhtima tema arusaamade järgi. Tähtis pole mitte see, kuidas Thunberg ise oma ingliskeelsetest sõnadest aru sai (ta esitas midagi vabandusetaolist). Tähtis on see, kuidas temast avalikkus aru sai. Teismeline unistab globaalsest noortepolitseist! Koolihariduseta korralooja-kampadest.

Seda sai kord juba kogeda. Kultuurilugu mäletab, et Torinost vaid 400 kilomeetri kauguses Firenzes õnnestus dominikaani mungal Girolamo Savonarolal aastateks 1494–1498 sisse seada mingi teokraatlik rahvavabariik, mis püsis suuresti just laste (poisikeste) fanatismil. Ülesköetud varateismeliste kambad terroriseerisid linna, tungisid elamutesse ja konfiskeerisid kõik, mida Savonarola pidas hingele hukatuslikuks. Kaasa võeti „riivatud“ kunstiteosed (Itaalia renessansskunst!) ja raamatud, „sobimatud“ rõivad ja kosmeetika, muusikariistad ja laste mänguasjad (sest Firenzes ei tohtinud lapsed mängida, vaid pidid teenima Jumalat ning osalema „patukorjel“). Irving Stone kirjeldab Michelangelo biograafias, kuidas rüüstevarast kuhjati linnaväljakule „edevuse altar“ ja see siis koraale lauldes süüdati („Borgiate“-sarjas näidatakse, et leekide ohvriks langeb ka mingi à la Botticelli). Üks hilisem, Pacifico Burlamacchi nime all esinenud autor pärandas tolle 15-korruselise tuleriida detailse kirjelduse.

Konspekteerin Ernst Piperi „Savonarola“ tõlkest: „Jooksmine, tantsimine ja laulmine oli lapspolitseinikele keelatud. Selle asemel patrullisid nad tänavatel ja püüdsid avastada [õnnemängude] mängimist ja muid keelatud tegevusi. Nad noomisid naisi, kes olid rõivastatud liiga peenelt või ebasündsalt. Lõpuks oli nende ülesandeks oma vanemate ja teiste kodanike majade läbiotsimine, et leida kõiksugu siivutuid asju. Oli loodud inkvisitsiooni ja pealekaebamise süsteem, mille eriline rafineeritus seisnes laste ülesässitamises oma vanemate vastu.“

Kuidas Savonarola selle saavutas, arutatakse tänini ja pakuks huvi propaganda tehnikate uurijale. Piper leiab, et too munk „rakendas nende [poiste] alateadliku sotsiaalse kõikvõimsuse soovi“. Küllap hõõgus säärane soov tõepoolest kellegi hinges.

Lauri Vahtre diagnoosib sedasama meie nüüdses koolipoliitikas: „Õpetaja on „süsteemi“ esindaja, võimur, õpilased aga nõrgem pool. Järelikult võib õpilane õpetajat mõnitada, solvata ja alandada, see on tema kui nõrgema õigus.“ Postimees, 14.12.2019.

Aga siit kerkib küsimus: kes täidab Savonarola rolli Thunbergi seljataga? ÜROs ei esinenud too flicka (tüdruk) küll mitte kõige veenvamalt: luges oma ettekande ühe lause kaupa paberilt maha ja igakordse publikusse läkitatud repliigi tarvis manas jälle ette ärasäetud viril-vihase näo. Kes talle selle teksti pihku pistis, miks ta seda pähe ei õppinud ja kes teda nii kesiselt näitlema koolitas? Kus varjab end kliimakaitse-Savonarola, kes püüab põhitegijana taaselustada noortepolitsei idee? Seekord juba globaalse.

„Ta on ohtlik,“ kommenteeris Martin Helme. „Tema poolt propageeritav ideoloogia on ohtlik.“ On küll.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee