Eesti uudised

Tänaku triumfi vaatamas käinud Eesti pere jäi Hispaanias lõksu. Auto tuli sinna jätta ja lennukiga koju tulla (1)

Geidi Raud, 16. detsember 2019, 00:02
ELAGU OTT: Väikesed ja suured rallifännid lehvitasid Kataloonia rallil uhkusega sinimustvalgeid.Foto: Erakogu
Age ja Hannes Kõva ning nende kaheaastane pisipõnn Adelin sõitsid 18. oktoobril matkasuvilas Hispaaniasse puhkama ja rallit vaatama. Nad ei osanud arvatagi, et Tänaku maailmameistriks kroonimist näinult pääseb pere Lõuna-Euroopast tagasi koju alles detsembris. 

„Hola!“ (hispaania k. tere – toim) tervitab Age mind oma Saku kodus. 45 päeva Hispaanias viibimist on seljataga. Jääb vaid küsida: „Que paso?“ Ehk maakeeli: „Mis ometigi juhtus?“

Samal teemal

Udusel hallil sügishommikul matkasuvilast ja väikebussist koosnevat autorongi käivitades oli perekond Kõval sihiks päikeseline Hispaania. Kirsiks tordil pidi sellel puhkusereisil olema Ott Tänaku sõit Kataloonia rallil. Hispaania poole startis lisaks nende perele veel kaks autorongi, kõik liikusid omas tempos. Ühes meeskonnas oli meestepunt, ja teises veel üks pere väikeste lastega, kellele see reis samuti eluks ajaks meelde jääb.

Age ja Hannese jaoks hakkas kõik kiiva kiskuma viimasel sõidupäeval, 24. oktoobril. Hispaania piir oli ületatud, selja taha oli jäänud juba üle 3000 kilomeetri. Ees ootas vaid tühised 200 kilomeerit. Ühel hetkel hakkas nende USA päritolu väikebuss GMC Savana järsul mäkketõusul imelikult käituma.

„Mõtlesin juba siis, et appi-appi! Aga sõitsime ikkagi edasi,“ meenutab Hannes. Järgmisel päeval otsustasid nad väikeses külakeses remonditöökoda külastada. Ka piduriklotsid vajasid välja vahetamist. Pikk sõit 3200kilose bussi ja järelveetava 2500 kilo kaaluva matkasuvilaga oli piduritega oma töö teinud. Teisel ekipaažil oli alt kukkunud summuti, mistõttu hakkasid ka nemad abi otsima. 

Kuna Kõvade autorongil oli pikkust kokku 15 meetrit, siis oli ülikitsastel Hispaania külateedel liikumine võimatu. Ka töökotta ette helistamine ei andnud tulemust – Kataloonias räägitakse hispaania keeltki vähe, rääkimata inglise keelest. 

Nii ei jäänud üle muud kui edasi sõita ja suuremas asulas õnne proovida. 

ELU KARAVANIS: Hommikune pannkoogilõhn ei puudunud ka ratastel kodust. Foto: Erakogu

Hullud eestlased monstrumautoga

Edasi kulges sõit aga mööda äparduste rada – bussil ei jäänud enam käigud sisse. Hannes helistas Ameerika autodega tegelevatele sõpradele ja küsis, kuidas peaks toimima. Lihtsad nõuanded aga enam ei aidanud – käigukast läks hingusele. „Auto loobus meiega igasugusest koostööst keset kiirteed. Meil vedas, et jõudsime ühe SOS-taskuni, kuhu mahtus pool meie autorongist sisse. Teine pool jäi aga kiirteele, kus sõidetakse 120 kilomeetrit tunnis,“ meenutab Hannes ohtu. Ei jäänud üle muud, kui panna kiirteele ohukolmnurk ja kindlustuse kaudu puksiir sebida. „20 minuti pärast oli kohal ka kiirteepatrull, kes piiras meie autorongi koonuste, noolte ja kõiksugu vilkuvate asjadega sisse. Näitamaks, et siin seisavad mingid hullud eestlased oma monstrumautoga,“ naerab ta.

Firma saatis neile ilma nende nõusolekuta järele tähisteta takso, mille juht tahtis saada 40kilomeetrise sõidu eest 115 eurot. Tšekki tal loomulikult anda polnud, mistõttu kindlustuse jaoks nad dokumenti ei saanud. Hädalistele tuli järele ka kaks puksiiri – üks viis katkise bussi töökotta ja teine sõidutas nende koduks olnud matkasuvila lähimasse karavaniparki. Kuna seadus näeb ette, et laps ei või täiskasvanu süles sõita, läks Hannes koos tütrega edasi taksoga ja Age puksiirautoga, milles oli koos juhiga kolm kohta.

Kuna selgus, et kindlustus katab vaid bussi transpordi, nõudis puksiirimees karavani transportimise eest alguses 600 eurot, millest sai pikapeale 280. Seda tahtis ta saada kohe ja sularahas. Ka taksojuht nõudis sularaha. Seda aga perel kohe varrukast võtta polnud, mistõttu sõidutas taksojuht Hannese lähima pangaautomaadini, mis asus peomeeleolus vanalinnas. Kuna kell oli juba palju, magas päevasündmustest väsinud Adelin takso tagaistmel turvatoolis ja Hannesel polnud südant teda äratada. Kuna närv oli must ja ärevus hinges, jooksis ta automaadi juurde ja mõistis alles siis, et jättis lapse võõra taksojuhiga kahekesi. Õnneks midagi ei juhtunud. 

Kui perekond erinevate transpordivahenditega lõpuks treileriparki jõudis ja oma mobiilsesse koju maha istus, hakkas nende tareke värisema – puksiir oli parkinud treileri raudteest 30 meetri kaugusele. „Siis mõtlesin ma küll, kas see päev saab enam hullemaks minna,“ meenutab Age. 

See päev ei saanud, edasised aga küll.

EI HEITNUD MEELT: Kuigi jama oli majas ja auto seisis töökojas tühja, nautisid Kõvad õhtuti perekondlikke jalutuskäike imeilusal rannajoonel.Foto: Erakogu

Teekond läbi hädade oru

Saabus Tänaku võistluspäev, mistõttu oli targem juhtunu unustada, Hispaaniat ja rallit nautida ning loota, et küllap uus käigukast varsti külge saab. Nad sõitsid hommikul treileripargist linna ühissõidukiga ja rentisid auto, millega edasistel päevadel kiiruskatsete vahel ringi liigelda. 

Aga sellega teise perekonna traagika ei lõppenud. Teel Eestisse veetsid nad öö Prantsusmaa rekaparklas. Seal rööviti neid teist korda ja seekord võeti ära ka need asjad, mis olid hispaanlastest röövlitest alles jäänud. 

Tänaku maailmameistriks kroonimise nägemine oli aga Hannese sõnul kõike seda halba väärt. „See oli uskumatu! Ralli oli väga kihvt! See Tänaku võit... Oeh! Ma ei näinud Hispaania ega Prantsusmaa lippe. Eestlased olid Salou (ralli toimumiskoht – toim) vallutanud! Kõik oli sinimustvalge ja kõlas vaid eesti keel,“ kirjeldab tulihingeline rallifänn Hannes. „Isegi meie väiksele tütrekesele väga meeldis! Ta nõudis ka pärast ralli lõppu iga päev, et lähme veel rallit vaatama,“ lisab Age. 

ELAGU OTT: Väikesed ja suured rallifännid lehvitasid Kataloonia rallil uhkusega sinimustvalgeid. Foto: Erakogu

Kui rallikarussell Hispaaniast lahkus, suri Salou linnake välja. Poed pandi kinni, hooaeg oli lõppenud. Lahti jäid ainult kiirtoidukohad. Kui teised pääsesid kodumaale ja läksid oma eluga edasi, siis perekond Kõva pidi sinna kummituslinna jääma. Karavanipargist teatati neile aga, et ka pargi hooaeg on läbi ja kogu kupatus läheb 3. novembrist kinni. 

Kuna perel olid jalgrattad, siis väntasid nad kondimootoriga mööda mereäärt ringi ja leidsid teise karavanipargi. Buss seisis aga ikka töökojas, mistõttu polnud neil oma kodu millegagi transportida. Paar palus abi võõralt hollandlaselt, kes oli lahkesti nõus nende karavani ühest pargist teise transportima. Tasuks ei soovinud ta midagi. „Surusin talle ikkagi lahkuse eest pudeli Vana Tallinna kätte,“ meenutab Hannes lahket võõramaalast hea sõnaga.

Siesta! Ehk hispaanlastel aega on

Uuel nädalal hakkas perekond selgitama, kui kaugel on nende bussi käigukasti remont. Ehmatusega avastasid nad, et nende bussi pole veel ette võetudki. Kuna autoremonditöökojas rääkisid mehed katalaani keeles, oli üldse raske midagi aru saada. Kuid käte ja jalgadega vehkides jõuti ühisele mõistmisele, et nelja päeva pärast tuleb hinnapakkumine. „Neli päeva läks mööda, kuid ei tulnud midagi. Vahetasin nendega veel mitu päeva e-kirju, kuniks lõpuks see röögatu pakkumine tuli – uue käigukasti ja selle vahetamise eest küsiti 4500 eurot. Alguses eeldasime, et kindlustus maksab selle kinni. Aga siis selgus, et kindlustus polnud meie juhtumit veel registreerinudki! Nende vastust tuli nüüd oodata 1,5 nädalat. Ja see vastus oli eitav – tegu oli tehnilise rikke, mitte õnnetusega, mistõttu nad kahju ei korvanud. Mina veel küsisin, et kas see on siis õnn, mitte õnnetus, kui Hispaanias käigukast katki läheb.“ 

Nüüd tuli Hannesel hakata muud lahendust välja mõtlema, sest küsitav summa oli liiga suur. Ta tellis sõprade kaudu Eestist 1000 euroga käigukasti, mille kohaletoimetamine võttis veel nädala. 

ADIOS AMIGO: Hannese ja Age väikebuss enam omal jõul kiirteelt ei väljunud. Foto: Erakogu

Kõigele kulus Hispaaniale kohaselt aega. Agel hakkas puhkus lõppema. Töökoht Tallinnas ootas. Kosmeetikuna töötav Age mõtles, et lendab koos lapsega Eestisse ja jätab abikaasa probleemidega tegelema, kuid otsustas siis, et see oleks liiga keeruline. Õnneks andis tööandja talle palgata puhkust. Ettevõtjana tegutsev Hannes sai teha kaugtööd. 

„Lootsime, et jõuame ikka jõuluks koju,“ ütleb Age. 

Hispaania seebiooper aga jätkus. „Kui käigukast viimaks kohale jõudis, tunnistas töökoda, kus meie auto oli juba nädalaid seisnud, et nad ei oskagi käigukasti vahetada,“ meenutab Hannes nördinult. „Auto viidi sinna, et vahetada käigukast. Nemad esitasid mulle aga arve diagnostika eest – nad selgitasid kaheksa tundi 57eurose tunnihinnaga, et autol on käigukast tuksis. Ja nad esitasid mulle selle eest 456eurose arve, mida ma loomulikult ei tasunud,“ lisab ta. 

Kuid Hannes ei heitnud ikka veel meelt. Tutvuste kaudu selgitas ta välja, et Barcelonas on lätlaste töökoda, kus saaks selle töö ära teha ning remondimeestega ka vene või inglise keeles suhelda. Lätlased lubasid töö ära teha 400 euroga. Saloust Barcelonasse on aga ligi 140 kilomeetrit ning taas tuli leida puksiir. 

Kuni auto Salous töökojas seisis, palus Hannes töömeestel vähemasti piduriklotsid ära vahetada. „Lihtne töö, mille Eestis saaks tehtud paari tunni ja 150 euroga. Aga mitte Hispaanias! Hinnapakkumine oli 297 eurot. Mõtlesin, et hää küll – hind on krõbe, aga tehke ära, on vähemalt see tehtud. Lubasid järgmine päev ette võtta. Aga enne tahtsid, et ma allkirjastaks paberi, et ma neile maksan, ja siis teeks veel ära ülekande, mis võtab aga Hispaanias taas mitu päeva aega. Kui raha neile lõpuks kohale jõudis, siis märkisid nad, et okei, nüüd saavad klotsid Madridist ära tellida! See võttis jälle viis päeva aega. Ehk maksmise hetkest klotside vahetamiseni kulus poolteist nädalat,“ kirjeldab Hannes kannatusi lõunamaises kultuuriruumis. 

HOLA AMIGO: Taas täislastis ja automatkaks valmis!Foto: Erakogu

Ka lätlased on omandanud hispaanlaste kombed

Lõpuks viis puksiir auto 400 euro eest Saloust Barcelonasse lätlaste töökotta. 

Kuigi lätlased olid Hannesele kinnitanud, et nad on Ameerika väikebusse varem remontinud ja kõik vahendid on olemas, siis kohapeal selgus, et nende tõstuk ei jõua nii rasket masinat maast lahtigi tõsta. „Nad läksid poodi, ostsid terve majajagu puitmaterjali ja ehitasid sinna ise konstruktsiooni, et auto üles tõsta. Minul autoomanikuna ajas selline jutt ihukarvad püsti,“ märgib Hannes. Kuid midagi ei jäänud üle. Auto oli vaja korda saada. Kulus veel umbes nädal ja käigukast sai vahetatud. Arve oli aga 400 euro asemel 800 eurot, sest kinni tuli maksta ka puidust konstruktsioon. „Absoluutselt kõik hinnad oli mõistlik juba eos peas kahega korrutada,“ märgib Age. 

Kui Hannes ja Age viimaks oma väikebussi pääsesid, avastasid nad, et töömehed on õliste riiete ja saabastega seal sees ringi käinud ja nende televiisorit vaadanud. Ka oli Salou töökojas ära vahetatud vaid tagumised piduriklotsid ja pidurikettad olid ära lõhutud. „Me ei suutnud enam kellegagi vaielda ja leppisime, et see siin on Hispaania.“ 

Kuigi pisipõnn pidas hästi vastu ja nautis ema ning isaga ajaveetmist ja sooja ilma, oli perel sellest kõigest kopp rohkem kui ees. Nad sõitsid 1000 kilomeetrit Malagasse ja tulid lennukiga koju. 

Buss ja karavan ootavad neid seal, sest vaatamata kõigele lähevad nad uuel aastal taas automatkale. „Tänak sõidab ju uue autoga! Lähme teda Monte Carlosse vaatama,“ on rallifänn Hannes õnnelik. Pere aga loodab, et nende lugu on teistele heaks õpetuseks – range eelarvega ei tasu autoreisile minna. Eriti Hispaaniasse. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee