Kommentaar

Mart Soidro | Silmakirjalikkusest Simmiga seoses (15)

Mart Soidro, literaat, 12. detsember 2019 19:12
Välisminister Urmas Reinsalu on mu Facebooki sõber, aga ma pole mingi erand – neid on tal hetkel 4138. Kõnekam on vast fakt, et juba 16 aastat oli ta noore mõttekaaslasena, tol hetkel riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehena, minu 40. sünnipäeval. Võib-olla on see lause üleliigne, – aga igaks juhuks! – suvalisi vennikesi pole ma kunagi oma hällipäevale kutsunud.

Olen hoidnud selle sajandi meie ühel väljapaistvamal poliitikul silma peal. Tükk aega arvasin, et Urmast paelub parlamendipoliitika, seadusandlus. 2003. aastal, kui Res Publica võimule tuli, ennustati, et Reinsalust saab riigi teine mees, president Arnold Rüütli järel. Mäletan Kuku „Keskpäevatundi”, kus Rein Kilk „teadmistepõhiselt” arvas, et Reinsalul pole veel vanus täis (mudilane?) – ärimees ja seltskonnategelane arvas, et on vaja neljakümmet eluaastat, et nii vastutusrikas amet oma turjale võtta. Teadmata, et Eesti on liberaalne riik, elukogemus ja turjal aastad ei maksa selles ametis midagi, praeguses riigikogus võiks ka Ruuben Kaalep spiiker olla. Aga see selleks.

Läksid aastad ja Reinsalul tuli Mart Laarilt kaitseministri portfell üle võtta.

„Reinsalule on ette heidetud populismi ja õõnsalt kõlavat retoorikat. Niikaua kui mina Reinsalut tunnen, on tal helin alati rinna sees helisenud. Ja mida vanemaks ta saab, seda valjemalt ta heliseb,” kirjutasin toona („Suu laulab, süda muretseb”, Sirp, 16.05.2012). Aga kui kord juba südamepuistamiseks läks, siis olgu märgitud, et aasta tagasi, Mart Laari raamatu „Jõuluriik” esitlusel tunnustasin Reinsalut näitlejameisterlikkuse eest. Milline kehastumisvõime, suhtlemisoskus ja oma rollis püsimine – mida sa ikka poliitikult rohkem oskad tahta! Reinsalu ei ole ammu enam kirjakandja, kes etenduse kolmandas vaatuses härrale kirja kätte toob!

Kingsepp, jää oma liistude juurde!

Nüüd kirjutas aga praegune välisminister Herman Simmi ennetähtaegse vabastamise kohta nädalapäevad tagasi sotsiaalmeedias: „Omal ajal seadsin prokuratuurile muude ülesannete seas prioriteediks just riigivastaste kuritegude tõkestamise ning pärast Simmi arreteerimist esitasin riigikogule ettepaneku karistada spioone kuni eluaegse karistusega. Jagage palun seda postitust! Mõistame rahvana reeturi tuhat korda hukka! ”

Mille taha juba tollal mõjuvõimsa Reinsalu ettepanek jäi? Eriti hiljem, kui ta oli justiitsminister (2015-2019)? Reinsalu on pärast suurde poliitikasse tulemist (2003) olnud vaid kolm aastat opositsioonis. Mis keelas tal seda kõike varem tegemast? Simm? Viimased üksteist aastat on olnud riigireeturist poksikott, kelle peal kõik tollased ja praegused poliitikud oma viha ja tegematajätmised on saanud välja elada. Ja kui palju filmimaterjali ja kirjutamisainet on suure suuga spioon andnud meie loovinimestele!

Huvitav oli lugeda tollaseid ajalehti. Meeldetuletuseks: oli 21. september ja aasta 2008. Ilmus TEA kirjastuse entsüklopeedia I köide, Hansapank alustas üleminekut ärinimele Swedpank ja agressor tegutses Gruusias juba teist kuud. Praegustest kohtuotsuse vastu protesteerijatest niipalju, et Urmas Reinsalu oli sel hetkel põhiseaduskomisjoni liige, Raivo Aeg Kapo peadirektor ja Henn Põlluaas vabakutseline publitsist. Paraadi juhatas peaminister Andrus Ansip, kes teatas kohe pärast Simmi vahistamist: „Süüdlane on meil käes. Kõik reeturid peavad arvestama, et jäävad ükskord vahele. 15 aastat vangistust on liiga vähe.” Kange kihk on meenutada, et kõigest kaks aastat varem, kui Simm suurte austusavaldustega kaitseministeeriumist pensionile saadeti, oli ka Ansip kohal – igatahes on arhiivis foto, kuidas „truu koer, medalid rinnas” peremehe suunas andunult vaatab. 

Aga see selleks. Tegelikult tuleks minna ajas veel rohkem tagasi, 1994. aastasse, kui Andres Tarandi valitsuse siseminister Kaido Kama Simmi politseiameti peadirektoriks ülendas. Oponendid on Kama viimase kolmekümne aasta jooksul süüdistanud sajas surmapatus, aga mitte kunagi lolluses. Aga näete, pettis ära. Kui Tiit Vähi teine valitsus tuli võimule, kadus jälitamismaania ja pealtkuulamise all kannatav Simm kiiresti orbiidilt. Nagu meie hiljutine põllumajandusminister. Aga erinevalt Järvikust mitte kauaks! Selle sajandi alguses sai Herman Simmist kaitseministeeriumi riigisaladuse kaitse osakonna juhataja. Kõik pidid ju nägema Simmi sobimatust sellele ametikohale, aga midagi sisulist ette ei võetud. Mida aeg edasi, seda rohkem vaadati kella ja oodati, et see ohutu tobu läheks lõpuks ometi pensionile.

Võimude lahusus

Kohtunike kohta võib oma arvamust avaldada staadionil või palliplatsil, õigusriigis on see minu meelest kohatu. Aga praegu saetakse riigi alustalasid ning viljeletakse Ungari-tüüpi odavat populismi. Järjest tõsisemalt hakkan ma võtma eelmise riigikogu liikme ja praeguse rahandusministri lubadust, et kohtunike pead hakkavad lendama. Kuna „uuenenud Isamaa” on oma suurema venna tegevusplaani omaks võtnud, esialgu küll vaid retoorikas. 

Erinevalt rahva eestkõnelejatest pole mul midagi selle vastu, et Herman Simm saab tosina aasta järel jõuluks koju ja ehk ka hapukapsast haugata. Mul on seda muidugi kerge öelda, kuna usaldan meie kohtusüsteemi. 11 aastat ja mõned kuud võiks olla piisavalt pikk aeg järelemõtlemiseks. Kiire arvutus näitab, et Simm istus vangikongis kauem kui näiteks justiitsminister Raivo Aeg ja tema nõunik Kalle Muuli olid omal ajal kommunistlikus parteis. Kusjuures kahe peale.

Herman Simmi nahka on tavainimesel ennast raske panna. Eks üks küsimus ole meil kõigil huulil: kuidas ta allesjäänud elus kaasteelistele otsa hakkab vaatama? Arvan – idealistlikult, muidugi! –, et ta ei tunne ennast ülemäära mõnusalt. Hoolimata sellest, et tegemist on edeva inimesega. Süü tunnistamine võib mõningate kohtuotsuste puhul tunduda sõnakõlksuna, mitte eriti siirana, aga erinevalt Mati Alaverist ja isa-poeg Veerpalust ei pea ta aegade lõpuni kapuutsiga oma olemust varjama.