Kommentaar

Toomas Alatalu | Ukraina pole põlvili (6)

Toomas Alatalu, vaatleja, 11. detsember 2019, 18:04
Suures poliitikas loeb palju seis, kuhu ollakse (isik, riik) sattunud, ja poliitikute isiklik kogemus. Sestap sai Ukraina presidendile Volodõmõr Zeleskõile kui uustulnukale vaid kaasa tunda, kui ta astus maailma ette koos sääraste poliitkaladega nagu Angela Merkel, Emmanuel Macron ja Vladimir Putin.

Polnud raske märgata, et tema pilk sattus pea kogu pressikonverentsi vältel ikka ja jälle nurka, kus istus Ukraina delegatsioon, ja ta alustas oma juttu sõnumiga, et temaga koos on kohal kogu Ukraina rahvas. Zelenskõi teatas sedagi, et paljuräägitud Ukraina-Vene presidentide kohtumine polnud kahepoolne  – mõlemalt poolt istus laua taga seitse meest ja arutati peaasjalikult gaasitarneid, milles kokkuleppele ei jõutud, nagu enamikus muudeski küsimustes peale ööpäevaringse relvarahu kehtestamise ja vangide vahetamise 31. detsembriks.

Küsimustele vastas Zelenskõi hästi, mainides kõike seda, millest vanad kalad vaikisid – võõrvägede olemasolu Donbassis, Venemaa toetatud separatistid, Krimmi kuuluvus jne. Lõpuks aga üllatas ta kõiki tõdemusega, et Ida-Ukraina puhul tuleks küsida ka nende kolme miljoni sõjapõgeniku arvamust, kes asuvad nüüd Ukraina eri osades. Macron ja Merkel konstateerisid, et pärast pikka pausi (eelmine Normandia formaat kogunes oktoobris 2016) on protsess taas käivitunud ja uus kohtumine toimub juba nelja kuu pärast. Seda paigal/vaikseisu ületamist ja nõustumist väikeste sammude tegemisega 31. detsembriks tulebki pidada 9. detsembri Pariisi kohtumise peamiseks tulemuseks.

See oli kohtumine, kus kolm liidrit olid nagu ühel meelel ja neljas selgelt eri meelt. Putini vastustest šokeerivaim oli kindlasti Berliinis tšetšeeni mõrvanud isiku tausta avamine – tapetu olevat olnud bandiit, kelle hingel on 98 inimese elu, ja mõrv olevat see, mis „bandiitide keskel ikka juhtub“. Muu maailm teab, et Saksa võimud tegid kindlaks – tapja  oli tapmise eest Venemaal vanglas istunud ja sealt ootamatult vabastatud isik, kelle ilmumine Berliini mõjub nüüd samamoodi kui kahe agendi ja Novichoki ilmumine Salisburysse sel kevadel.

Ukraina järele ei andnud

Sooviti seda või mitte, ent antud ootamatu „selgitus“ lisandus kujundisse, mille oli sama päeva hommikul taasloonud teade Venemaa sportlaste eemalejätmisest järgmise nelja aasta suurüritustelt, sest tuvastati rahvusvaheliste spordireeglite (jutt käib dopingust) jätkuv rikkumine. Venemaa viimase viie aasta toimetamised Ukrainas pole ju ka midagi muud kui rahvusvahelise kooselu reeglite rikkumine ehk siis – kohe kuidagi ei taheta õppust võtta või end natukenegi süüdi tunnistada.

Ehkki lisainfot neliku kohtumisel kõneldust on vähe, on ilmne, et Putin panustas läbimurdele gaasitarnete asjus. Pole juhus, et viimased kaks nädalat on Putin kõikjal ja pidevalt rääkinud, et Venemaa tagab gaasi transiidi läbi Ukraina ja on valmis 25% hinda alla laskma – teema, mida ta kordas ka pressikonverentsil Pariisis. Ka kaasasolnud Kremli  ajakirjanikud mainisid igal võimalusel, et energeetikaminister ja Gazpromi juht on samuti kohal. Ükskõik milline gaasitransiidileping Ukrainaga andnuks kohe õigustuse Nord Stream 2 ehitamisele, mis lubanuks kaasehitajatel Merkelil-Macronil Pariisis midagi muud öelda.

Sestap tuleb kohtumise haripunktiks pidada seisu, kui teatati, et algne variant – neliku pressikonverents ja siis Putini-Zelenskõi kohtumine – muutub, ehk siis enne kohtumine ja seejärel pressikonverents. Tagantjärele on selge, et katsed poliitikas kokku leppida luhtusid ja siis panustasid kõik gaasikokkuleppele. Ukraina aga järele ei andnud ja pealegi olnuks kogu protsessi huvides taktikaliselt vale seda teha.

Siinkohal on paslik lisada, et 9. detsembri kohtumine oli lisasündmus aasta poliitilises kalendris (tekkis sinna oktoobri keskpaiku). Tänu sellele toimus Saksamaa idamajanduse (Ost-Ausschuss-Osteuropaverein) juhtide traditsiooniline kohtumine Putini ja Vene ärieliidiga kolm päeva varem Sotšis. Torkas silma, et sedapuhku ei mainitud esinemistes ühtegi osalevat kompaniid, Saksa delegatsiooni juht aga kõneles soovist, et Ukrainas tehtaks rahu, mis lubab luua ühtse majandusruumi Lissabonist Vladivostokini ja kus Nord Stream 2 ehitamist saab lugeda suureks eduks.

Ohjad on USA käes

Nüüd on selge, et seal pandud lootused Pariisi kohtumisele ei täitunud. NS2 realiseerimise vastasrinda juhib teadupärast USA ja oli igati loogiline, et Venemaa välisminister Sergei Lavrov lendas Pariisist otse Washingtoni, kohtumaks USA presidendi Donald Trumpiga. Võib julgelt öelda, et see sõit tingis ka Putini suhtelise vaoshoituse pressikonverentsil, kus ta tegelikult kordas vaid tuntud seisukohti (üllatuseks võib pidada juba mainitud bandiidilugu).

Aga see omakorda kinnitab, et suure poliitika ohjad on endiselt USA käes. Hoolimata sellest, et sealne opositsioon – Demokraatlik Partei ja meedia – tegi nägu, et Pariisis ei toimu midagi olulist, sest otsustav hetk impeachement'i (ametialase kuriteo eest kohtulikule vastutusele võtmine – toim) vormistamiseks pandi just 9. detsembrile. Ehk siis Trumpile käru keeramise katse, kus pidevalt räägiti Ukrainast, ning Ukraina enda jaluletõusmine konfliktis Venemaaga, ja seda Saksamaa ja Prantsusmaa vahendusel, toimusid samal ajal. Seda enam tuleb hinnata Zelenskõi vastupidavust ja tasemel olemist. Sisuliste otsuste langetamise edasilükkamine nelja kuu võrra võtab selgelt arvesse impeachment'i protseduuri lõppemist ehk tühja jooksmist. Mis teha, kui suur poliitika nõuab säärast ajaraiskamist. Peamine on see, et nelja kuu pärast räägib USA erinevalt senisest täiel häälel kaasa Ukraina asjus. Mis sest, et endiselt distantsilt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee

;