Suurbritannias on kaks suurt parteid – konservatiivid ja leiboristid – ja valimissüsteem on nii seatud, et kord võidab üks, kord teine partei. Koalitsioone on olnud vähe ja need on riiki valitsenud raskustega. Ometi on Brexit riigi poliitilist süsteemi halvanud, suurenisti mõjutanud.
Samal teemal
Pärast suurt valimiskampaaniat, mille käigus need kaks meest sõitsid maha lugematu hulga kilomeetreid, et valijaid veenda ja kätte näidata vastaspartei nõrku kohti, on arvamusküsitluste kohaselt konservatiivid ikka tublisti ees, kuid nende edumaa on viimastel päevadel vähenenud.
Esmaspäeval sai konservatiivide muidu suurepäraselt kulgenud kampaania ootamatu tagasilöögi: Johnson ei reageerinud adekvaatselt ajakirjaniku küsimusele nelja-aastase haige poisi (Jack Williment-Barr) kohta, kes oli sunnitud Leedsis haigla erakorralise meditsiini osakonnas põrandal lamama, sest voodikohti lihtsalt ei olnud.
Tervishoiuminister Matt Hancock päästis küll hiljem olukorra vabandusega, ent kas ei jäänud valijale telepildist muljet, et praegune peaminister Johnson on hoolimatu või üldse üks südametu kuju? Igatahes Corbyn katsus Johnsoni reaktsioonist kasu lõigata, nii nagu ta on seda teinud Põhja-Iirimaa teemal, kaheldes Johnsoni väites, et tolliformaalsusi Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa vahel Brexiti toimumise järel ei tule või USA huvi teemal Briti tervisesüsteemi vastu ehkki Johnson kinnitab niisuguse huvi puudumist.
Corbyn lubab valijale suuri ümberkorraldusi riigis, mis algaks vee ja energia taasriigistamisega, kokkuhoiupoliitika kaotamise ja riigile tohutu laenukoorma tekkega. Brexitist räägib ta ise vähe, samas kui Johnson on panustanud just Brexiti elluviimisele.
Paljud valijad on poliitikutes pettunud
Ja palju on valijaid, kes 2016. aasta referendumi järel on poliitikutes kapitaalselt pettunud. Rahvas tahtis (52% poolt ja 48% vastu) Euroopa Liidust lahkuda, miks siis pole lahkumine toimunud? On neidki, kes näevad just Corbyni leiboriste takistusena Brexiti teel. Corbyn ise tahab Brexiti osas neutraalseks jääda, ehkki Johnson on seda naeruvääristanud: kuidas saaks Corbyni valitsus võimule tulles minna Brüsselisse uusi läbirääkimisi pidama, kui liidril endal puudub asjas seisukoht? Lisaks on neidki, kes ei usalda Corbynit riikliku julgeoleku küsimuses, sest tal on olnud sõbralikke suhteid terroristideks peetavate rühmitustega (IRA, Hezbollah) ning mingis minevikus on ta kinnitanud, et tuumanuppu ta ei puutu, selle vajutamisest rääkimata.
Endiste peaministrite John Majori ja Tony Blairi seisukohavõtt – hääletage südametunnistuse järgi, mitte nende endi parteide poolt – tekitab vaid segadust niigi segases olukorras. Ka on tagasi astunud diplomaat Alexandra Hall Hall, kes oli USAs Brexiti eeskõneleja, öeldes, et ta ei usalda praegust valitsust. Hetkel uuritakse ka Venemaa mõju valimistele, sest nagu selgus, on Corbyni poolt levitatud dokument läbirääkimistest USAga avaldatud internetilehel, millel olla seos Moskvaga. Sellest ei maksa küll järeldada, et leiboristidel on mingi seos Moskvaga.
Viimastel päevadel on palju rohkem räägitud ka kaugemast tulevikust. Johnsoni lipukirjaks on „Teeme Brexiti ära“ ja tema kuupäevaks on 31.jaanuar. Ent see on vaid lahkumisleppe kuupäev, mida kergeusklikud võivadki tõe pähe võtta. Alles pärast jaanuari ja juhul, kui Johnson saavutab valimistel suure ülekaalu, saavad läbirääkimised vabakaubandusleppe alata ja analüütikud kahtlevad, kas neid on võimalik 31.detsembriks 2020 lõpetada. Ja kui neid selleks ajaks ei lõpetata, pole sugugi võimatu, et Suurbtitannia lahkub Euroopa Liidust ikkagi leppeta, Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tingimustel. Majandusteadlased peavad seda aga väga halvaks lahenduseks.
Sisuturundus
10 KOMMENTAARI