Kommentaar

Ene Pajula | Kellele siis apteegid ei meeldi, küsib mammi (8)

Ene Pajula, ajakirjanik, 9. detsember 2019, 19:09
Kas just esimeses järjekorras, aga igatahes on see koht, mida iga inimene vajab sünnist surmani ja mille puudumist märkame alles siis, kui seda enam ei ole.

Sellepärast on apteekide hea käekäik tähtis kõigile ja muidugi mammile, kes on eas, kus arstirohtu läheb ehk rohkem vaja kui noorematel. Ja ta tahaks aru saada, mis värk nendega praegu on. Miks neist viimasel ajal nii palju räägitakse? Kas ta peaks muretsema?

Seadusemuudatus ühe haruapteegi pärast?

Kuna üks mammi kooliaegsetest headest sõpradest on proviisor ja on olnud apteekide arengu keskmes algusest peale, siis on mammi saanud selle teekonnaga kursis olla.

Aasta oli 1992. Vanemad inimesed mäletavad, kui verivaene aeg see oli. Kõik poed olid tühjad ja apteegid muidugi ka. Mu sõbratar oli tollal ühe Tallinna kesklinna apteegi juhataja. See oli igas mõttes suur apteek – 20 töötajat ja 300 ruutmeetrit pinda. Ainus, mida polnud, olid ravimid, mida müüa. Ravimeid jaotati ainsast, apteekide peavalitsusele kuuluvast hulgilaost, kus eelistati neid apteeke, mis asusid haiglate juures ja varustasid eelkõige neid – nagu näiteks Tõnismäe ja Magdaleena apteek. Tõepoolest, et kuidagi hinges püsida, tuli apteegis müüa isegi sukki.

Aga siis astusid tema apteegi uksest sisse kolm meest, kes tutvustasid ennast Tallinna linnavalitsuse töötajatena. Nad teatasid, et riik tahab apteegid erastada ja nemad on nüüd siin, et aidata mu sõbrataril käia seda keerulist teed. Sõbratar polnud erastamisest midagi kuulnud ja võttis mõtlemisaega. Et ei tea, miks need poisid nii innukad on, mõtles ta. Ta pidi tunnistama, et tal polnud tõesti aimugi, kuidas need asjad käivad.

Appi tuli juristist klassiõde, kes koostas talle aktsiaseltsi põhikirja ja aitas ka muudes õigusalastes küsimustes. Niisiis tänas mu sõbratar viisakalt linnavalitsuse ametnikke tähelepanu juhtimise eest ja asutas koos kahe tuttava arstiga – apteegi ülejäänud töötajad ei olnud huvitatud – aktsiaseltsi. Ruumide erastamisega oli natuke rohkem tegemist, aga siiski sujus ka see päris hästi, sest nagu öeldud, vabariigi valitsus võttis suuna apteekide erastamisele ja linnavalitsus sai raporteerida, et midagi selles vallas toimub.

Tore, mu sõbrataril oli nüüd apteek, aga mis kasu sellest oli, kui letid olid tühjad? Sõbratar möönab, et erastamise risk oli päris suur, sest kui asutusel pole üldse käivet, siis kuidas näiteks maksta pangalaenugi, millega ruumid välja osteti. Aga siis juhtus teine päris pöördeline sündmus – apteeki astus sisse väike kõhn poiss, kes tutvustas ennast Margus Linnamäena, näpus plastikaatkoti täis vene ajast tuntud ravimeid. Ta laotas laiali analgiinid ja tsitramoonid ja teisedki tollal populaarsed tabletid-salvid koos vajalike lubade ja litsentsidega, sest muidu poleks apteek teda ju jutulegi võtnud. Lepiti kokku, et ost-müük käib arvete alusel, nagu ühes korralikus firmas kombeks, ja äri läks käima.

Apteek oli hommikust õhtuni rahvast täis. Koos kahe teise nutika aktsionäriga otsustati, et on aeg laieneda. Haruapteegi avamises saadi kokkuleppele nii Tallinna reisisadama kui ka Tõnismäe haiglaga ja mõlema käive, eriti sadama oma, kus käisid ostmas rikkad soomlased, ületas kõik ootused. Vahepeal oli olukord paranenud, Linnamäe ei kandnud enam rohtusid laiali kilekotis, vaid ta oli avanud oma hulgilao ja asunud innukalt apteeke erastama. Apteekrid ise polnud väga huvitatud, ja kui lõpuks olidki, siis tundus kõigile, et Linnamäel oli munitsipaalpoliitikute hulgas käpp sees. Ja kas selleks ajaks polnud siin kohta sisse võtnud ka Tamro? Niisiis hakkasid Apotheka ja Benu apteegiketid välja kujunema juba eelmisel sajandil.

Kahtlemata on mu sõbratar Linnamäele tänulik, sest tema apteegi eduloo lükkas käima just see väike kõhn poiss. Et leidus keegi, kes tabas ära täitmist ootava niši ja tegi seda hästi. Aga näis, et Linnamäe ise ei olnud selle üle liiga õnnelik, sest nüüd tahtis ta kangesti endale saada ka mu sõbratari apteeke, eriti muidugi seda haru, mis sadamas oli. Kuna talle keelduti seda müümast, siis – oh üllatust – viidi apteegiseadusesse sisse muudatus, mis nõudis, et igal apteegil peab olema eraldi tualett. Mis sellest, et sadama personalitualett oli apteegikioskist vaid viie meetri kaugusel. Mis seal siis ikka, mu sõbratar võttis appi oma inseneridest abikaasa ja pojad ja nad projekteerisid ning ehitasid selle ruumikese paari päevaga valmis. Poole aasta pärast pöörati seadus tagasi, nagu see olekski olnud tehtud vaid ühe haruapteegi pärast.

Apteegid pole kunagi olnud nännivabad

Lõpuks sai mu sõbrataril vägikaikaveost Linnamäega villand ja 2007. aastal müüs ta oma isikliku pisikese apteegiketi hoopis Benule. Nii et on vähemalt üks väike asi, mida Linnamäe vaatamata kindlale soovile kätte ei saanud. Siiski ei jäta mu sõbratar, nüüd tagasihoidlik pensionär, Linnamäed tunnustamata – tema nutikust, visadust ja sihikindlust. Ja heldust oma inimeste vastu. Kuuldavasti maksab tema oma proviisoritele oluliselt kõrgemat palka kui Benu, aga selle hind on teadagi täielik kuuletumine.

Siinkohal hakkas mammi mõtlema, et mis sunnib ühte meest ohjeldamatult rikkust koguma. Linnamäe on muidugi ilma igasuguse kahtluseta Eesti oma lehepoiss, kellest sai miljonär. Ent kas on varanduse jahtki mingi sõltuvuse liik, et kui oled alustanud, siis ei saa enam pidama? Aga mis mõttega? Mammi saab aru, et kui kellelgi on pagarikoda, laevaremonditehas või Transferwise, siis areneb see andekate ja kirglike tegijate käes edasi, miks mitte üleilmseks ettevõtteks. Aga osta, müüa ja vahetada kõike, mis ripakil on või ette jääb? Mida see annab, kui tegelikult neid valdkondi õieti ei tunnegi? Rahanumbri?

Aga mis rõõmu pakub rahanumber? Ausalt öeldes ei saa mammi üldse aru, mis vahe on, kas su kontol on miljon, 40 miljonit või 100 miljonit rahaühikut. Eesti talumehe unistuse täitumiseks, et saaks süüa sularasva ja magada kahe lambanaha vahel, jätkub miljonist küll ja veel. Nii et mida on Linnamäel oma rahaga teha? Ostab igaks nädalapäevaks uue peene brändiülikonna? Kui ta neid kannab. Võib-olla käib kogu aeg sama paari teksastega ringi ja ostab uued alles siis, kui eelmised on ribadeks kantud. Mida rahanumber aga annab, see on võim teiste inimeste üle. Eesti-suguse väikeriigi võib mõni mees niimoodi ka taskusse pista. Eriti ohtlik on see võim siis, kui seda kasutatakse salaja, niimoodi, et keegi ei tea, kes tegelikult niite tõmbab ja mida ta sellega saavutada tahab. Aga see on kaugelt suurem probleem kui see, kes on apteegi omanik.

Kui nüüd apteekide juurde tagasi tulla, siis mammi küll ei näe, et see käsil olev reform võiks läbi minna, sest meil lihtsalt ei tundu olevat piisavalt proviisoreid, kes tahaksid ise omanikuks hakata. Selles mõttes tundub talle see 100 000 eurot, mille Keskerakond sai, täieliku raiskamisena. Mammi meelest pole kliendil tegelikult vahet, kas apteegi omanik on mingi hulgiladu või proviisor. Jah, muidugi peab apteegi juhataja olema proviisor ja ka leti taga seisjad võiksid olla farmaatsiaharidusega, aga omanik…

Kas ravimite hinnad pole siis riiklikult reguleeritud? Kas omanikud sõlmivad mingeid ebaseaduslikke kokkuleppeid? Milleks meile siis konkurentsiamet. Saavad liiga rikkaks? Või milles see probleem siis on? Öeldakse, et apteekides tehakse liiga palju äri, näiteks müüakse seal ka kosmeetikat, aga meie tahame apteeki nagu Paunveres. Samas kõik mäletavad, et Paunvere apteegis müüdi punsli eli. Kui sellest lähtuda, siis tuleks ka liköör Vana Tallinn apteeki müüki panna, külmarohi seegi. Või martsipan, maiustus, mille Rae apteek kuulsaks tegi. Nii et aegu, kui apteegid müüsid ainult ravimeid, pole kunagi olnudki.

Mis puutub sellesse, kas panna käsimüügiravimid ka toidupoodi ja bensiinijaama, siis mammi meelest seab see ohtu maa-apteekide olemasolu. Nemad saavad niigi vaevu ots otsaga kokku, aga kui nüüd aspiriin ja paratsetamool ka poodi müüki lähevad, siis võib olla kindel, et retseptiravimi järele peab külaelanik edaspidi sõitma mitmekümne kilomeetri kaugusele. Kui ta seda muidugi suudab, sest haigused tabavad meid sama ootamatult, kui tuleb talv.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee