Kommentaar

Mart Soidro | Joomise piiramisest – rohkem kainet mõistust! 

Mart Soidro, literaat, 5. detsember 2019, 18:20
Foto: TH
Nii armastas öelda üks mu vana sõber, kuulus kursusevend, kes troonib praegugi meie mõjukate edetabeli tipus (nimi on toimetusele teada). Seda juba ülikooli ajal, üle kolmekümne aasta tagasi, kui õhtu edenedes asi üle käte kippus minema. Aga ka siis, kui võõrvõim meie peal oma tömpe kombitsaid katsetas.

Nüüd on ajad teised, aga võitlus viinakuradiga endiselt aktuaalne. Juba mõnda aega on riigikogu rahvastikukriisi lahendamise probleemkomisjon (esimees Jaak Valge, aseesimees Helju Pikhof, liikmed Siret Kotka-Repinski, Viktoria Ladõnskaja-Kubits ja Signe Riisalo) arutanud alkoholiga seotud probleeme. „Üks osa sellest on vanusepiirangu tõstmine. Kui praegu tohivad alkoholi osta 18aastased, siis edaspidi võiks vanus olla kõrgem, näiteks 21 aastat. Teine mõte on alkoholimüügi kellaaegade piiramine – lubada poes alkoholimüüki kümnest kaheksani, aga pühapäevadel kümnest neljani,“ edastas esimees Valge musta stsenaariumi.

Ei midagi uut

Jaak Valge on juba vanem inimene. 64aastane ja veel ajaloolane. Seetõttu on mul noorema mehena talle isegi natukene piinlik meenutada juunipööret. Ei, mitte 1940., vaid 1985. aasta oma. Sama aasta 17. mail võttis NLKP Keskkomitee vastu otsuse „Abinõudest võitluses joomarluse ja alkoholismiga“. Sellele järgnesid NSVL Ministrite Nõukogu vastav määrus ja NSVL Ülemnõukogu seadlus. Et otsuse tegelik elluviimine algas järgmisel kuul, hakati Eestis alkoholivastast kampaaniat nimetama juunipöördeks. Nagu ehk Valgegi mäletab, jõudis see võitlus kiiresti absurdini: ennaktempos asuti looma karskusühinguid, kes pidid õpetama alkoholivabade pulmade, sünnipäevade ja peiede pidamist. 

Tagajärjeks oli, et koosviibimistel hakati jooma salapärast „morssi“, mis tegi tuju heaks ja pani pidulised (peielised) laulma. Rahvas oli leidlik ja vastas kampaaniale salaviinaajamisega. Selle tagajärjel muutus suhkur defitsiitseks kaubaks ning niigi kesine kondiitritoodete valik vähenes veelgi. Kes polnud pepsid, jõid odavat odekolonni ja muid „viinaasendajaid“. Kui uskuda „XX sajandi kroonikat“ (IV osa, 2007), siis noorte seas levis ka mitmesuguste kemikaalide nuusutamine ja manustamine. Ühesõnaga: alkoholi müüki piirati järsult ja hiljem seati sisse talongisüsteem. Olen oma silmaga näinud, kuidas talongidega viinapoe ukse taga äritseti.

Nüüd? Valge juhitava komisjoni ettepanekute suhtes on nii poolt- kui ka vastuhääli. Karskusliidu esimees Lauri Beekmann on muidugi kahe käega poolt (nii vanusepiiri tõstmise kui ka müügiaja lühendamise asjus). Ta toob näiteid Põhjamaadest, aga ka Leedust, kus 20aastane ei tohi poest isegi õlut osta. Sama meelt on Tiit Terik. „Mida kauem on võimalik inimesi alkoholist eemale hoida, seda parem,“ leiab 40aastane Tallinna volikogu esimees. 

Seevastu koalitsiooni kolmas osapool Isamaa suhtub „vahvasse ideesse“ põiklevalt. Rahvastikuministri Riina Solmanni arvates on meil käske ja keelde juba piisavalt. „Oluline on tagada, et juba kehtestatud kättesaadavust piiravad meetmed tegelikult ka toimiksid.“ Riigikogu liige Üllar Saaremäe aga leiab, et tegu on jabura ideega: 18aastane võib vanemate käest küsimata abielluda ja lapsi teha. „Kas siis pulmaviinad peab isa ostma? Ja äiapapad peavad need koos ära jooma? Saan aru, et noorte inimeste tervise eest tulebki seista, aga kui kaua siis inimene on noor?“ Saaremäe lubas vanusepiirangu muutmise eelnõu vastu hääletada ja üleüldse suhtuda sellesse suure huumoriga (ERR, 04.12.2019).

Õppida noores eas

Mul ei ole midagi elukestva õppe vastu, aga sellega võiks alustada siiski noores eas. Tihtilugu tatsavad mulle terviseradadel vastu jooksuharrastajad, kelle sammust ja igast liigutusest saab aru, et nad on sellega algust teinud „võimalikult hilja“. Sama on alkoholiga. Kas on vähe näiteid, kus inimene on täiskarsklane oma veerandsajanda juubelini, teeb siis vägijoogiga esimese stardi ja triivib pärast seda aastakümneid elulainetel. Alkohol on noorte jook ja sellega on hilja tutvust teha siis, kui oled torisev vanapoiss ja oma vanematele koormaks. Või vaatame asja esteetilisest aspektist – lõbusas meeleolus ja veidi punetavad noored teevad südame soojaks, aga avalikus ruumis trimpavad vanamehed panevad kulmu kortsutama. Vana mees, aga varsa aru.

Olin juunipöörde ajal juba 21aastane, nii et mingit hingelist vapustust ma vanusepiiri tõstmise tõttu otseselt ei saanud. Aga olin solidaarne nooremate tudengitega ja jõudumööda neid ka aitasin. Igaks juhuks oli mul alati punapass teksapükste taskus, sest mine tea, millal seda mõnes viinapoes tuli näidata. Paljude jaoks purunesid õigustatud ootused pärast juunipööret aga kildudeks, sest vastuvõetud seadus oli tagasiulatuva jõuga.

Kõige markantsem näide oli muidugi Mart Juur, kes 16aastaselt ülikooli astus ja pidi viienda kursuse tudengina 1985. aasta septembris kuiva suuga pealt vaatama, kuidas „veidi aeglasema arenguga lapsed“ Tiigi tänava viinapoes toimetasid. Taksojuhid olid õnneks täitsamehed ja vanusetsensusest ei hoolinud. Piisas sellest, kui sul oli tekkel peas või üliõpilaspilet põuetaskus, et märjuke tavakodanikest rubla odavamalt saada.

Kokkuvõtvalt. Eluaastad 18–21 on kindlasti elu ühed ilusamad. Vähemasti tudengite jaoks, kelle ülemjook vaadeldavas vanuses oli isegi raskel okupatsiooniajal krambambuli. Minu kõige ilusamad mälestused ülikooliajast on eranditult seotud üritustega, kus laual olid ka vein ja õlu. Nii et rohkem kainet mõistust, seadusandjad ja nende tulihingelised toetajad!

PS Muide, toona leidus ka aktiviste, kelle jaoks juunipööre oli liialt leebe. „Joomine tuleks üldse ära keelata ja joodikud saata... kuhugi kaugele!“ arvas üks lugeja ajalehe Edasi kirjaderubriigis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee