Kommentaar

Toomas Alatalu | Eestist, USAst ja tühjast kohast Euroopas (1)

Toomas Alatalu, vaatleja, 2. detsember 2019, 18:15
Eestimaal praegu toimuv pole midagi muud kui valimistel kaotatud võimu tagasivõtmise katse, milles ründav pool on suure osa oma loosungitest ja võtetest laenanud USA Demokraatlikult Parteilt ja seda toetavalt ajakirjanduselt.

Nüüdki korratakse aeg-ajalt, et meedia peabki olema opositsiooniline, ent 2016. aastal oli USAs reaalsus säärane, et kuigi oli nii-öelda vabariiklaste kord saada võimule, toetas 90% meediast Hillary Clintonit ehk siis võimulolijate edasijäämist. Seda õigustati asjaoluga, et Donald Trump oli mees kõrvalt, mitte vabariiklaste poliitladvikust, ehk aduti õigesti, et ta teeb lõpu kahe suurpartei ladvikute alati toiminud koostööidüllile.

Vastupanuliikumine

Olukorda üle dramatiseerides alustasid demokraadid juba valimistulemuste selgudes resistance’i (vastupanu), mis on kestnud tänini ja andnud loodetule vastupidise tulemuse – vabariiklaste poliitladvik on asunud Trumpi toetama, sest tema poliitikal on võimulejäämiseks piisav rahva toetus. Seda kinnitavad ka presidendi ametist tagandamise protseduuri viimased kolm kuud, kui kolm aastat leierdatud Venemaa 2016. aastal sekkumise teema asendati Trumpi enda väidetava Ukrainasse sekkumise teemaga. Arvatavalt kinnitab USA kongressi esindajatekoda demokraatide ja neid toetava ajakirjanduse arvamuse, ent senatis ülekaalus olevad vabariiklased võtavad seal ette demokraatide endi sahkerdamised Ukrainas ja lükkavad Trumpi tagandamise tagasi.

Põhimõtteliselt sama on ju toimunud ka Eestis. Opositsiooni jäänud Reformierakond keeldus tunnustamast valimiste järel moodustatud võimukoalitsiooni. Kuna oravad ise olid need, kes kambaga-võitjat-eirates-võimuvõtmise taktika 1999. aastal juurutasid, siis on nüüd targem kurta lühikest mälu ja kahetseda väikeriigi kohta suurustavaid lubadusi (sellega räägin, sellega mitte jmt). Poliitiliste uuenduste tipuks tuleb pidada mitu kuud kestnud peaministri demonstratiivset ignoreerimist, võidu EKRE meeskonna auklikuks tulistamisega.

Emotsioonideta edasi minnes on siinkohal paslik lihtsalt ajalugu meenutada: Eestis on kõige rohkem olnud kolmikvalitsusi ja kõige kauem hoiti võimujagamisest eemal Keskerakonda. Kui too lõpuks valitsusse pääses, järgnes kiire-kiire-aeglane kolme ministri kaotus (Repinski, Korb ja Aab) ehk praegu on EKRE samas seisus nagu Keskerakond Ratase eelmise valitsuse päevil. Küllap leitakse veel parem minister kui äsja ametist vabastatu. Peamine – EKRE pole poliitikas uustulnuk, vaid riigikogus teist korda esindatud. 

Praegu jagame meie

Teisisõnu – Eesti evis 2019. aastal valimiste toimudes väljakujunenud ja oma poliitmaastikku, millest tulnuks kõigil lähtuda. Nagu teada, üritati seda viimasel hetkel täiendada värske moetrendiga läänest, kui loodi Eesti200, millele üritati teha kohta Vabaerakonna toore kõrvalelükkamisega. Ehkki viimane oli ainsa riigikogu erakonnana lubanud rohkemat kui peenhäälestamise jätkamine. Rahvas lükkas sundpakkumise tagasi ning tulemuseks jäi viieparteiline riigikogu, kus võim jagati väga lihtsate sõnade saatel – „Reformierakonnal on aeg puhata“. Kuna Keskerakond on pikalt olnud võimul Tallinnas, samal ajal kui teised olid ametis Toompeal, siis oli tegu sõnumiga omasuguselt omasugusele. Ehk siis – küll me varsti jälle võimu ümber mängime, nagu see siiani on toimunud korduvalt, ainult et praegu juhime ja jagame toiduahelaid meie.

Vaikelu siiski ei järgnenud, sest oravad ja sotsid kui endi arust eesrindlikumad pidasid ikkagi vajalikuks reageerida ühe osa Euroopa väljakutsetele ehk ikkagi tuua võimule õiged ja eemaldada sealt valed jõud. Tegu on parajalt kummalise hoiakuga, sest mais toimunud Euroopa Parlamendi valimised ega ka mitmes riigis peetud valimised pole andnud selget ülekaalu ühelegi praegusele trendile. Uus Euroopa Komisjon pole tööle hakanud, selgust pole Ukraina konfliktis, USA-Hiina kaubandussõjas jne.

Eestis aga jõuti vastupanuvõitlusega kolme kuuga sama kaugele kui USAs kolme aastaga – sai ilmsiks ametnikkonna vastutegevus uuele valitsusele. Seda oli ka oodata, kui meenutada suuri sundparteistamise kampaaniaid 1990ndate lõpul, mille käigus avaldus ka üliõpilaskorporatsioonide ladvikute roll. Väliskoolituse saanud Res Publica eestvedamisel viidi parteid riiklikule finantseerimisele ja praegu sealt tagasipöördumist ei paista. Ehkki kõik teavad, et ca 70% parteide liikmeskonnast on surnud hinged, jätkatakse riigieelarvest raha saamise õigustamist ka nende nimel.

Kõrgametnike ohjeldamiseks teab ajalugu vaid ühte toimivat lahendust – roteerumist. Praeguse kauaks istuma jäämise põhjus on lihtne – võimuparteid ise ei täitnud seda, mis on 1993. aastal Kopenhaageni kriteeriumides kirjas – regulaarsed valimised ja võimu roteerumine. Tuleb loota, et pärast võimuparteide vahetumist järgneb ikkagi ka ametnike roteerumine kui midagi normaalset ja igapäevast.

Tegelikult oli kätte jõudnud viimane aeg see protsess taas vallandada, sest me olime jõudnud viimase punase jooneni. Kodust kõrgametniku-skandaali saadab Euroopasse Eestit esindama lähetatu oma. Seoses Euroopa Komisjoni äsjase ametisse hääletamisega kõlas korduvalt küsimus: miks Eesti koht seal oli viis kuud tühi? Ehkki inimene sellele kohale oli välja valitud ja teada – Kadri Simson.

Meid peetakse üheks nutikamaks ELi rahvaks ja äkki ilmneb, et meie ladvikus on tegelased, kes kas ei oska või ei tahagi (loodeti ikkagi teistsuguse koosseisuga valitsusele?) kaasa rääkida ELi poliitikas. Meil nagu poleks olemaski arengustrateegiaid ja koalitsioonilepinguid, kaadrireservi jmt. Euroopas töötanuid ja seal praegugi töötavaid on küll ja küll ning millegipärast olid kõik nagu kokkulepitult vait. Huvitav, millist riiki nad teenivad?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee