Kommentaar

Taavi Libe | Toiduhüsteeriast tulvil aasta lõppakord (22)

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 1. detsember 2019, 17:45
Piparkook ja mandariin – kaks olulist toidulauaelementi, ilma milleta poleks detsembrikuu päris õige. Neile, keda see valgustatus pole veel tabanud, võin anda väikese vihje: kõige parema jõulumaitsete buketi toob see, kui haugata piparkooki ja mandariini korraga. Maitsenäsad saavad niimoodi tööd täies ulatuses. Ühelt poolt krõbeda küpsetise rohkete vürtsidega rikastatud maitse ning sellele vastukaaluks puhas ja mahlane tsitrus. Kombinatsioon, mis nii mõnelegi võib tunduda vastuvõetamatu, aga teine naudib seda samamoodi nagu kultuslikku toidukombot maapähklivõid moosiga või vähetuntumat, aga vähemalt sama maitsvat värsket tomatit suhkruga.

Kõigile piparkoogifännidele on ilmselt juba ammu teada, et iga uus vaagnalt võetud küpsetis käib suhu patuga pooleks. Ikkagi suur kogus tühje kilokaloreid jne. Hiljuti käis Eesti meediast kiire tuulehoona üle ka uudis, mille järgi peaks mandariinide mugimisse suhtuma samasuguste reservatsioonidega. Soovitatav kogus mandariine olevat kaks kuni kolm päevas. Ühest küljest sisaldavad need oranžid mahlapallid vitamiine ja muid kasulikke elemente, kuid teisest küljest on need keeruline väljakutse kõigile, kellel probleeme seedimisega.

Bakter kui salakaval koletis?

Katsuge seda öelda kõigile, kelle laual on kogu detsembri vältel pidevalt suur vaagen mandariine. Ühekaupa ei viitsi neid üleüldse pesema või koorima hakata. Kahe puhul kipub nii olema, et esimene kaob teise koorimise ajal täiesti märkamatult lõugade vahele ning alustab oma pikka ja põnevat teekonda läbi seedetrakti. Nii et kui teine vili saab ka kooritud, siis tundub mõttekas juba kolmas mandariin võtta, sest ühest ei saa ju tegelikult midagi.

Mandariinid ja piparkoogid on juba pikemat aega suure hooga möllavas toiduhüsteerias muidugi väikesed tegelased. Suvine hapukurgihooaeg muutus maasikaskandaali tõttu selliseks, et hapukurgid olid lõpuks ilmselt ainus toit, mille valmistamisest ja transportimisest pikki lugusid ei kirjutatud. Mõistagi oli pehmelt öeldes rumal, kuidas Maalehe artiklist alguse saanud maasikate päritolu skandaali esimene peategelane ehk proua Anu (kui mul on nimi õigesti meeles) lihtsalt vassis ja udutas, kuid lõppkokkuvõttes läks asi ehk pisut liiale. Just sellest aspektist, et inimestel tekkis reaalne hirm Lätist või Poolast saabunud aiasaaduste ees. Just kui oleks need juba eos mürke täis süstitud ning maitseks nagu Makroflex.

Samasugune taustsüsteem paistab välja ka listeeriaskandaali nullpunktiks olnud M.V.Wooli loost. Praeguseks tundub üsna ebatõenäoline, et kalatootja tuleb tekkinud jamast elusana välja. Kuigi suur osa kahjudest olnuks ilmselt välditav, kui perefirma juhid oleks kohe alguses olnud valmis igakülgseks koostööks ning poleks vaikselt levima hakanud infokildudele iga hinna eest vastu võidelnud. Lõpptulemus on see, et listeeriabakterist on kogu Eesti jaoks saanud salakaval koletis, kes käitub praegu sarimõrvarina, kuid valmistab ette suuremat massirünnakut.

Tegelikult pole asi ju sugugi nii hull. Tõenäoliselt peidab iga koduköögi nõudepesukäsn endas rohkem surmavaid baktereid kui ükskõik milline M.V.Wooli kalatehasest või Rimi köögist väljunud toode. Aga sõnum on kohale jõudnud ning suure tõenäosusega sisaldavad tänavused jõululauad eelmistest tublisti vähem kalaroogi.

Kuulutame välja toidurahu!

Mõistagi pole pisike Eesti toiduhüsteeria suhtes sugugi erand. Eestis mitme kuu pikkuse viitega kõneaineks kerkinud dokumentaalfilm „The Game Changers“ lihatoodete kahjulikkusest sportlaste organismile on ehe näide sellest, et õigete inimeste vali ja võimendatud kisa võib kaasa tuua kõvasti segadust. Mõistagi ei ole midagi tervislikku selles, kui igal vihmavabal plusskraadidega päeval ufogrill tossama panna, kilode kaupa loomi hammaste taha lükata ning neid eriti veel õllega alla loputada. Kuid sama äärmuslik on propaganda, mille järgi on lihatoodete tarbimine ühesuunaline teekond väsimuse, raskete haiguste ning vähenenud reprodutseerimisvõime poole.

Jõulurahu saabumiseni on veel pisut aega, kuid tänavuse advendiaja juurde võiks kuuluda ka toidurahu tootjate, tarbijate ja igat sorti spetsialistide vahel. Kui võtta vastutus kasutada toidulauale pakutava valmistamise ja suhu pistmise juures tervet mõistust ning kohati kaduma kippuvat talupojamõistust, siis elame 2020. aastani ja kauemgi. Ilma süümepiinade ja kõhuvaluta.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee