Kommentaar

Lauri Vahtre | Ilus keel – elus keel (9)

Lauri Vahtre, ajaloolane, 29. november 2019, 17:51
Foto: TEET MALSROOS
Eesti keele kaitse on teema, mis ei kao, kuni me ise ei kao. Paraku kõigub meie püsimine rahvana ja meie keel II maailmasõjast saadik noateral ning me ei saa seda küsimust ilmselt kunagi päevakorrast maha. Nagu öeldud – kuniks on meid endid.

Leidub rahvuskaaslasi, kelle arvates ei eesti keel ega rahvas ole mingid väärtused, mida kaitsta või taga nutta. Õieti neid objektiivselt polevatki olemas – on vaid usk nende olemasolusse ja rahvuse „tuum“ haihtub niipea, kui kaob see usk. Selle Slavoj Žižeki pealtnäha vaimuka, kuid sisuldasa absurdse teooria üks komistuskive ongi muide keel. Oleks raske kujutleda, et rahvusidee müstilise „haihtumise“ käigus unustaksid eestlased korraga oma emakeele. Keel peamise suhtlusvahendina hoiab rahvast koos ja n-ö taastoodab teda pidevalt, kaasa arvatud seesinast rahvuse „tuuma“.

Edasi lugemiseks:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee