No kirjanduskuningriigi kena väike mudel on näiteks ulmikute kogukond. Mina kiidan sind, sina kiidad mind vastu, arvustused hoiame omavahel positiivsed - kui just ei teki ütlemist isiklike suhete pinnal. Üksteise stiili ja teemasid tunneme, seega on ka võistlustel enam-vähem aru saada, kes mida kirjutas... Ja nii see eluke veereb.
Oi, olen kõrvetada saanud ja kirjastaja püha viha tunda saanud, see kõik on tõsi. Kunagi kirjanike liitu andsin kah avalduse, kui pealik oli Sinijärv, muidugi ei võetud vastu, sest ma pole tuntud, skandaalne, tähtsa papa-mamma laps, rikas, väga seltskondlik, hea ameti peal. Et olin selleks ajaks avaldanud 15 teost, oli kõrvaline seik. Siis mõtlesin, et ei soovigi seal liidus olla, kuigi saaks toetusi, stipendiume, loomemaja jne. Mida nad vastu tahavad? Liitu oli vastu võetud näit kuulus kirjanik Merca ja veel kuulsam kirjameister Mülleri Sass, nii et ma polnud vist nende seltskonda oodatud.
Sellesse austet' seltskonda kuulub ka lapsporno viljeleja Kender keda kohtus tõttas toetama hulk Kirjanike Liidu liikmeid. Arvan, et terve ellusuhtumiseg kirjanikul ei ole sellisesse liitu asja.