Kommentaar

Kas kirjanikupalk teeb selle saaja jagajast sõltuvaks?

Katrin Pauts | Kuidas olla hea alam kirjanduskuningriigis (6)

Katrin Pauts, kirjanik, 29. november 2019, 17:51
Foto: Martin Ahven
Pärast Tõnu Õnnepalu loobumist kolmeks aastaks priimat elu tõotanud kirjanikupalgast pole ma kirjandusega seotud tuttavatelt kuulnud muud kui imestamist: mis tal viga on? Teist korda järjest veel, hull peast! See on ju riigi raha, millest peaks ometi täiesti ükspuha olema, sest kes sind ikka nii väga kontrollib. Kui vaatad, mida praegused palgalised kirjandusrindel korda saatnud on, pole enamiku teoste juures midagi ületamatut või erakordset.

“Segane ja totter,” märkis Urmas Vadi, kes ise värske kirjanikupalgaline, ERRi portaalis Õnnepalu otsuse kohta. “Aga miks ta seda siis üldse taotleb?” arutletakse omavahel. Vastust pole kellelgi isegi oletada. Sellest ei saa, tõsi, minagi aru - nagu vist üldse keegi peale Õnnepalu, kes seda ka (vähemalt loo kirjutamise ajaks) kuidagi põhjendanud ei ole.

Tema argumendid palgast loobumiseks ei ole kolme aasta jooksul ju muutunud. Ei tea, mis siis taotlemise osas vahepeal muutus? Ma ei mõista, miks Õnnepalu intervjueerinud ajakirjanikud seda lihtsat küsimust ei esita, kui kirjanikuhärra avaldusest ilmnes ju, et ta jääb selgitamisega jänni.

Küll aga saan mõnevõrra paremini aru, miks ja millest võib loomeinimene soovida vaba olla ning miks on see tunne hingele kallim kui rasvane vorst leivaviilul. Ehk ei pidanudki Tõnu Õnnepalu ühes intervjuus poetatud mõttega, et teatud asju ta pärast kirjanikupalgal olemist enam öelda ei saaks, tingimata silmas riiki ja poliitikat, vaid kirjanikule hoopis lähemal asuvaid inimesi?

Riigi rahakott võib abstraktne tunduda, aga rahajagamisi otsustab ikka komisjon, kus istuvad lihast ja luust tegelased, kellega valdkonnas aktiivsemalt tegutsejad kas otseselt või mõne tuttava kaudu kuidagi ikka kokku puutuvad.

Protežeede igikestev tänu

Ma ei tea Õnnepalu ajendeid, ainult oletan, seega sel teemal rohkem ei plärise. Saan seevastu rääkida mõnest teisest kogemusest. Ma ei taha väga detailseks minna, aga rääkides klassikalise ohvri kombel kolmandas isikus, üht-teist avaldaksin.

Oletame, et keegi on oma alal alles roheline, ei tea midagi ega tunne kedagi. Oletame, et ta puutub esimest korda kokku mingi toetuse taotlemisega. Oletame, et komisjonis istub keegi, kel on pideva komisjonides sitsimise tagajärjel tekkinud kõrgenenud kujutlus iseendast. Oletame, et see keegi hakkab algajaga muudkui ühendust võtma, unustamata teada anda, et istub teatud komisjonis ja langetab teatud otsuseid. Oletame, et ta ei unusta rõhutada, kuidas just tema võitles ja kaitses. Oletame, et ta tajub õigust sihukese omal volil omastatud protežeega suheldes endale päris palju lubada ja anda seejuures muudkui mõista, kui palju temast ja ta arvamustest sõltub. Oletame, et need pöördumised muutuvad aina patroneerivamaks ja aina dikteerivamaks, kuni lõpuks ei suuda algaja enam üles näidata lõpmatut tänumeelt, mida see keegi eeldavat näib. Oletame, et see keegi solvub, tema jutt muutub kurjaks ja kibedaks.

Ma ei väida, et see juhtus minu endaga. Kes teab, see teab, nagu öeldakse. Hiljuti sain aga terakese muheleda, kui üks kriitik poetas muu jutu vahele märkuse, kuidas ta staažika komisjoniliikme teose ribadeks tõmbas ja tuttavad kirjandusinimesed seepeale vihjama hakkasid: issake, mis sa ometi tegid, said endale tükiks ajaks väga mõjuvõimsa vaenlase!

Pahvatasin esimese hooga naerma ja kujutasin elavalt ette, kuidas too isik peegli ees seistes endale korrutab: ma olen mõjuvõimas, ma olen mõjuvõimas (vt ka “ma olen minister”). Siis läks naljatuju üle, sest mulle jõudis kohale, et pärast eneseimetluskuuri veeresid tema mõtted ilmselt hetkel komisjonis arutluse all olevatele käsikirjadele ja nende autoritele. Ega käsi pikal palujate hulgas ole ometi mõnda, kes Mõjuvõimsat kuidagi riivanud? Ehk mõne halva arvustuse kirjutanud? Facebookis arvamust avaldanud?

Kõik on tülgastavalt lähedal

Kui hiljuti ühes intervjuus mainisin, et minu mulje järgi kehtib kirjandusmaailmas igasuguste komisjonide, festivalikutsete, auhindade ja muu osas vahva lobbypoliitika, sain muidugi kohe vastu päid-jalgu: fuu, Katrin, kas sa tõesti arvad nii? Et need asjad on päriselt nii äkased ja keegi saab otsuseid oma isiklike suhete pinnal mõjutada?

Nojah, eks süütud ja sinisilmsed või kõiki ilusaid jutte ju uskuda, aga kui oled kord tunnistanud sihukest tralli, mida eespool kirjeldasin, on su süütus kohe kadunud ja hakkad kahtlustama veel palju hullematki. Et mind ümber veenda, on vaja imet - ma paraku isegi ei oska öelda, mis kujul see epifaania end mulle ilmutama peaks.

Ma ei räägi seejuures ilmajäänu või kõrvaletõrjutu kibestumisest - mul puudub tegelikult vastav kogemus, sest kuni ma midagi ei taotle, ei saa ma ju eales teada, kui tõrjutud ma siis oleksin. Vahel teen enne järjekordset kulka taotlusvooru avalduse valmis ja jään saatmisnupu juures kõhklema. Mu silme ette kerkivad komisjonis istujate näod ja juurdlen, kui suurt tänutunnet need inimesed positiivse otsuse puhul eeldaksid? Kas ma pean hakkama nende teostest pärast seda ainult hästi arvama? Kas mulle on teatud sõnavõtud või ka Facebookis ironiseerimine pärast seda ikka lubatud? Võimalik, et taolised mõtted tiirlesid ka Õnnepalu peas.

Ma ei oska öelda, kas kirjanikupalk on mingi “establishmendi” või tsunfti sisebisnis, nagu näis oma arvamusloos vihjavat Mikk Pärnits. Aga vahel soovin ma küll, et asjad oleksid veel läbipaistvamad, veel demokraatlikumad. Et mõnda igivana koitanud kappi veidi luhvitataks.

Ehk tõesti kuluks iga palgalepääsenu puhul ära detailne põhjendus avalikkusele, miks eelistati teistele tublidele taotlejatele just teda. Ehk peaksid komisjonides istujad enne iga otsustusvooru tõestama, et keegi taotlejatest ei ole nende sõber, sugulane, ekspeigmees vms. Ehk peaksid kulka preemiaid jagavad komisjonid otsuseid veel detailsemalt põhjendama ja ehk isegi avalikustama, kes kelle poolt hääletas. Olgu, see kaldub juba omakorda äärmusse, kuigi sugulus- ja sõprussidemete kontroll ei teeks küll midagi paha.

Mida aga ise olen mõelnud, kuna ma ei ole teatud põhjustel veel üritanudki kirjanike liitu astuda, siis miks on loomeliit ikka veel nagu keskaegne ordu? Kui põhikirjast liikmeks kandideerimise võimalusi lugeda, ei tundu see vabale ja demokraatlikule maailmale kohane. Põhikiri oleks nagu 16. sajandist. Mis kuramuse rituaalsed tantsud nagu “kaks soovituskirja” ja muu jama?

Miks ma ei võiks sõltumatu inimesena vabal maal lihtsalt avaldust teha, mille alusel saaks juhatus otsustada ja asi vask? Eriti, kuna see ordu ei jaga oma toetuste ja hüvede näol laiali reeglina ju mingit eraraha, eks ole. Kõikvõimalikud “soovitused” ainult süvendavad sõltuvussuhteid, protežeerimist ja igikestva tänutunde ootamist, mis ei kõla just loomeinimesele vajaliku hingevabadusena.

Olen mõelnud, ehk ongi Õnnepalu eesmärk, et need teemad kerkiksid ja nende üle arutletaks. Äkki ta vigurdab meelega? Paistab, et kolmandat korda ei ole tal kirjanikupalgale asja enam pürgida, sest nii palju, kui olen sõnadest ja õhuvõngetest tunnetanud, on “establishment” nüüd hirmus solvunud. Kes ei oleks, kui neile näidataks, kui vähe on keegi võimeline nende otsuseid ja hinnanguid austama? Kellelegi ei meeldi, kui armulikult pakutud andam tagasi lükatakse, takkapihta veel selliste paatoslike sõnavõttude saatel.

Ehk aga oleks aeg siiski järele mõelda ja teostada korralik sisekaemus või paar, miks küll mõni loomeinimene võib end toetusi taotledes (ja vastu võttes) väga halvasti tunda, mõni teine samas õitseb nagu õrnroosa lilleke? Millest see vahe? Kirjanikupalga kaitsjad rõhutavad, et Soomes on see auasi. Ehk on asi selles, et Soome on esiteks rikkam, aga ka lihtsalt palju suurem maa, kus kõik ei olegi kõigile nii tülgastamapanevalt lähedal?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee