Kommentaar

Mart Soidro | Orwelli „Loomade farmi“ lehitsedes (6)

Mart Soidro, literaat, 28. november 2019, 18:04
Foto: TH
Kirjutasin kahe nädala eest (Õhtuleht, 15.11.2019), et on erinevaid teid ja temposid, kuidas vabastada ametist rünnaku alla sattunud minister, „kellest enam elulooma ei saa”. Jüri Ratas otsustas tegutseda tasa ja targu ning moodustada komisjoni, kes annab õigusliku hinnangu maaeluminister Järviku tegevusele. Selle liikmeid nähes oli mulle kohe selge, et mingit kinnimätsimist ei tule: koalitsioonierakondade kõige ustavamad koerad – piltlikult öeldes, muidugi! – seal ei sehkenda.

Nendele, minu kõige tulisematele oponentidele, kes allegooriast aru ei saa, olgu igaks juhuks üle korratud – kõik võrdlused on piltlikud ja ülekantud tähenduses (nagu Martin Helme „pead hakkavad veerema” jms). Ei midagi isiklikku. 

Kaks jalga hea, neli jalga parem

George Orwelli „Loomade farm“” on lihtsalt hea õppematerjal praeguse olukorra mõistmisel. Paljud vanainimesed on minult viimastel nädalatel küsinud: „Mis meist saab?“ – „Kust mina tean?” Midagi ei saa, säilitagem rahu. Kui vähegi võimalik, võtkem asju läbi huumoriprisma ja ärgem mingem kaasa hüsteeriapuhangutega. Seda enam, et võrreldes näiteks romaaniga „1984“ on meil ju veel kõvasti arenguruumi – seal ei olnud tegelast, keda viimaste nädalate pressiteadete põhjal võiks kaunistada sõnadega: „Ühendaja, riigimees, eeskuju, ääretult lugupidav, osavõtlik, osapooli kuulav, iseseisvuse säilitaja, kaitsekulude suurendaja, parima juhtimismudeli esindaja, nutikas“ (Eesti Ekspress Keskerakonna pressiteadete põhjal meie ametisoleva peaministri kohta, 27.11.2019). 

Pilk ajalukku: võrreldes 1913. aastaga pole olukord sugugi hull. Või armsa idanaabri juures 30ndatel toimunuga. Pealegi: loomade farmis elanud rõngassabad olid esialgu peaaegu sama nunnud kui äsja kaks numbrit väiksemas kaabus tagandatud maaeluminister. 

Mis õigusega suurmees tagandati? Kuidas see võimalikuks sai? Kas tõesti ei maksa lubadused enam midagi ja sõnal polegi kaalu? Kui Mart ja Martin Helme väitsid, et seisavad oma ministri taga, lugesin ma sellest välja, et nad seisavad verevenna eest nagu abielu tõotuse andmise ajal. Surmani. Aga suur oli minu kurvastus, kui selgus, et Järviku võib võimul püsimise nimel vahetada EKRE mõistes peenraha (loe: kantsleri) vastu. Teisisõnu: Helmed seisid inimese, kes tahtis maaelu uueks muuta, mitte ees(t), vaid seljataga. Lasid hoopis Jüri Ratasel meie läbi aegade parimat põllumajandusministrit (arvesse lähevad ka fašistliku Saksamaa ja nõukogude okupatsiooniaegsed ministrid) alandada ja talle kinga anda. Nojaa, moka otsast küll Helmed mainisid, et ega see Taimar Peterkopi komisjon päris õigetele järeldustele ei jõudnud. 

Loomulikult tahtnuks ka mina lugeda õiguslikku (Urmas Arumäe) hinnangut. Nii mitmedki sõbrad sotsiaalmeedias olid „vaimustuses“ maaeluministri plaanidest, olid juba pakkimas asju, et kolida imedemaale, asunikutallu ja hakata näiteks kulla asemel kapsaid vahendama. Aga selgus, et mooramaamees oli oma „töö“ juba teinud, mooramaamees võis minna. Ja mürgiste kalade müük on meie kauplustekettides ka mitukümmend protsenti vähenenud.

Seitse käsku

Lugesin minagi kevadel koalitsioonilepingut ja ümisesin omaette:

Loomad Inglismaal ja Iiris

loomad kogu ilma sees,

kuulge seda rõõmsat uudist:

kuldne aeg meid ootab ees.

Muidugi heidutas mindki EKRE valimisjärgne lubadus, et me teeme Trumpi, et „te veel nutate me käes“. Meenus „Loomade farmi“ esimene käsk: „Kõik, mis käib kahel jalal, on vaenlane.“ Allegoorias tähendab kahel jalal käimine teataval määral mõtlemisvõime ja mälu olemasolu. Mäletan romaani lõppu, küüni seinale kirjutatud teadet: „Kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised.“ Järvik sai lahkumishüvitisena oma pooleaastase suurepärase etteaste eest veidi üle 30 000 euro. Tõstke näpp püsti, kellel on paari aastakümnega II pensionisambasse rohkem raha kogunenud!

Üks asi vajaks veel klaarimist. EKRE laadaputka jõumehed armastavad öelda, et nad said viimastel riigikogu valimistel pea 100 000 häält. Kamba peale vaid veidi vähem kui Indrek Tarand üksi kümme aastat tagasi Euroopa Parlamendi valimistel. Neil on rahva mandaat. Aga kui süüvida kolme hingusele läinud ministri häältesaaki, siis see mandaat on küllaltki keskpärane, et mitte öelda kahvatu. Järvik kogus 223, Marti Kuusik 657 ja Kert Kingo 1082 häält. Riigikogust välja jäänud ja endiselt Tartu volikogu EKRE fraktsiooni esimees Indrek Särg sai aga üksi rohkem kui kolm eelpoolmainitud tegelast – 2223. 

Nojaa, paljude meelest olen ma äkilise iseloomuga, aga tegelikult sõbralik inimene. EKRE ässadega ma tüli norida ei taha. Panin käed püksitaskutesse, kui siseminister Mart Helme pressikonverentsil teatas: „Kui on vaja kakelda, kutsuge mind!“ (EPL, 26.11.2019). Hallpead austa, kulupead kummarda – see oli mulle selge juba üle 30 aasta tagasi, kui Helme töötas veel ajakirjas Pioneer. Aga valitsuskoalitsiooni tahaks kuidagi lohutada. Nad on tõesti ühtsemad kui kunagi varem. Või nagu George Orwell oma kultusromaani lõpus kirjutas: „Kaksteist häält (valitsuses on hetkel siiski 15 ministrit – M. S.) karjusid vihaselt ja nad kõik olid äravahetamiseni sarnased. Nüüd polnud enam kahtlust, mis on juhtunud sigade nägudega. Väljas seisvad loomad vaatasid sealt inimesele ja inimeselt seale ning jälle sealt inimesele, ent juba oli võimatu öelda, kes on kes.“  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee