Praktik: vangla saab vägivallatseja harva terveks teha (10)

Konverentsi korraldamise eesmärgiks on kujundada teadlikkust lähisuhtevägivallast, toetavat ning abistavat käitumist ohvrisse tulevastel tervishoiutöötajatel ning korrakaitsjatel.

SA EELK Perekeskuse asutaja ning praktiku Pia Ruotsala sõnul ei ole olemas ühest mustrit ega lähenemist, kuidas vägivalda katkestada. Pigem tuleb leida võimalus läheneda vägivallatsejatele individuaalselt.

Tuginedes praktikale on Ruotsala hinnangul kõige tõhusam meetod on kombinatsioon autoriteedi ehk politsei sekkumisest ning kohesest teraapiast, sest ainult nii saab saavutada tulemusi.

“Ainult kümme protsenti vägivallatsejatest on terroristid ja psühhopaadid. 90 protsenti on lihtsalt vägivalla toimepanijad, kel isiksuse- või kiindumushäire, kes ei tule oma tunnetega toime,“ ütleb Ruotsala.

Ta leiab, et see on hea näitaja, sest annab võimaluse enamust vägivallatsejatest aidata väljaspool vanglat või psühhiaatriakliiniku kinnist osakonda.

“Ajalugu näitab, et harvad on juhtumid, kus just vanglaga saaks kedagi terveks teha. Kahjuks nii on!“

SA EELK Perekeskuse sotsiaalprogrammidesse jõuavad vägivallatsejad läbi politsei, prokuratuuri või lastekaitse.

Ruotsala sõnul on aga aastate jooksul leidnud neidki, kes tulevad abi otsima ise, sest kardavad või on käitunud viisil, mis võib nende lähedastele väga ohtlikuks muutuda.

Üks nende poolt pakutavatest sotsiaalprogrammidest on arendatud Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuses ning kannab nime “Sisemine kindlus“.

Tegemist on kinnises grupis toimuvate teraapiatundidega, milles kokku käiakse kahe nädala jooksul neliteist korda. Sellele järgneb kas individuaalne või koos partneri/perega nõustamine.

Ruotsala sõnul on mitmed mehed pärast programmi läbimist öelnud, et see peaks olema kohustuslik igale Eestimaa mehele ning nainegi peaks ka seal ära käima.

Teine sotsiaalprogramm kannab nime „Löömatu teekond“. Sinna on kaasatud turvalisel moel nii vägivalla toimepanija elukaaslane kui ka kogu abistav erialane koostöövõrgustik.

Programmi raames toimub 15 rühmakohtumist ning grupiga saab liituda aastaringselt.

Uuendusena alustati tänavu 25. novembril SA EELK Tartu Perekeskuses ka spetsiaalselt naistele mõeldud „Sisemise kindluse“ sotsiaalprogrammi edasiarendusega „Naised päriselt“.

Tegemist on neli kuud kestva perevägivalla tõkestamise programmiga, mille käigus naised saavad teada oma tunnete ja pingete põhjustest ning õpivad nendega igapäevaselt toime tulema.

Ruotsala ütleb, et neilt on palju küsitud, miks kirikuasutus üldse tegeleb vägivalla teemaga. Vastus on lihtne – nad teevad vahet inimese ja tema teo vahel vägivallatsejat süüdistamata.

„Vägivallatsejad on harjunud, et neid sildistatakse: „Sina ei muutu!“, „Sul pole lootust!“, „Ainus koht sinu jaoks on vanglas!“. Me peame suhtuma neisse lugupidavalt. Me kõik väärime paremat – vägivallatseja, tema naine, perekond. Mehed tunnevadki, et neid võetakse tõsiselt ja eriti alguses, kus püüame aru saada, kes nad on ning mis paneb neid vägivaldselt käituma.“

Ruotsala sõnul ei ole vägivallatsejate aitamine lihtne. Pigem on tegemist pika protsessiga ning olematud pole ka tagasilangused, kuid selle nimel, et meil kõigil oleks tulevikus turvalisem elada, tuleb töötada.

Au ja häbi põhimõte

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna teenuste juht Kaisa Üprus-Tali, kes oma töös puutub kokku ka sisserändajatega ütleb, et on oluline, et me aitaksime neil võõras keskkonnas kohaneda.

Kui me ise ei aita, neid tõrjume ega õpeta meil kehtivaid reegleid, ega nad ise küsima ei tule. Teise taustaga inimestel on raske aru saada, mismoodi siin asjad toimivad. Nad vajavad tuge. Ennetus võiks toimuda, sest tagajärgedega tegeleda on palju raskem.“

Nende puhul tuleb arvestada, et sageli tajutakse sealses ühiskonnas, kus nemad tulevad vägivallana kaugelt enamat, kui meie tajume. Näiteks on Rootsis abitelefon nagu meilgi. Aastas tehakse sinna 50 000 kõne, Lähis-Ida taustaga naiste kõnede arv jääb alla 40.

„Vägivald neis peredes pole haruldane. Asju lahendatakse lihtsalt teistmoodi,“ tõdeb Üprus-Tali öeldes, et kui meie võtame vägivallana juba vastu pead löömist, siis nende jaoks pole see midagi.

„Piir on palju, palju kaugemal ja kui teated mõne ametkonnani jõuavad, on piir juba käes ning enne seda on ohver juba palju räiget vägivalda talunud.“

Üprus-Tali sõnul tulevad sisserändajad oma tausta ning teadmistega ühiskonnast ning sageli on see ühiskond väga kollektiivne. Olukorda, kus keegi on üksi, ei eksisteeri. Neis maades puudub isegi selline sõna nagu üksikvanem.

„Olukorda, kus sellises kogukonnas keegi räägib välja, mis peres toimub, peetakse häbistavaks. Sellega on häbi tehtud perekonnale, hõimule, kogukonnale. Au on vaja taastada. Ja see tähendab, et minnakse tapmiseni välja. Tegemist on nii öelda aumõrvaga,“ selgitab Üprus-Tali.

Üprus-Tali sõnul on säärased mõrvad on hästi planeeritud ning aumõrva sooritanute meelest pole midagi valesti – nende kogukonda häbistati ning selle eest tuleb pere reetjal maksta.

Neist kogukonnast päästetud vägivalla ohvritega tuleb Üprus-Tali sõnul aga kõvasti tööd teha, sest nad ei suuda elada üksi ning võtavad varem või hiljem kellegagi perest ühendust ning reedavad sedasi oma asukoha ja kujutavad ohtu teistele varjupaigas olijatele.

„Piltlikult öeldes suitsetab ema tütre kogukonnast välja. Au on vaja ju kaitsta!“

Neid eripärasid on vaja Üprus-Tali sõnul tähele mitte kujutada ette, et võõrriikidest tulnud inimesi pole olemas.

„Muidu võib juhtuda, aga ei pruugi, et vaatame hiljem otsa palju tõsisematele juhtumitele.“

Viimase nelja aastaga on Eestis lähedase inimese käe läbi elu kaotanud 41 inimest ja lähisuhtevägivalla tagajärjel on raskeid tervisekahjustusi saanud ligi 130 inimest.

2018. aasta detsembri seisuga on Eesti Vabariigi Politsei- ja Piirivalveametile lähisuhtevägivallast teada antud 14 277 korral, millest 3708 korral alustati kriminaalmenetlust.

Väljakutseid ühes kuus oli üle 800. Neile tuli enim sõita nädalavahetustel ning õhtusel ajal. Vägivald suurenes pühade ajal ning sageli oli vägivallatseja joobes. Ligi pooled kannatanutest on vägivalla ohvriks langenud korduvalt.

Uuringute järgi on iga kolmas naine maailmas kogenud mingil hetkel oma elus lähisuhtepartneri, sagedamini meessoost partneri rünnakut. Vägivald võib olla nii füüsiline, seksuaalne, emotsionaalne kui majanduslik, sagedamini on tegemist kombinatsiooniga nendest.

Tüüpiline perevägivalla ohver on 25-46 aastane naine. Teo toimepanija aga 27-47 aastane mees.

Kõigil vägivalla ohvriks langenutel on õigus pöörduda ohvriabisse sõltumata sellest, kas kahju tekitaja on tulnud avalikuks ja kas tema vastu on algatatud kriminaalmenetlus.

Vägivalla eest lasub vastutus vägivallatsejal

Lühinumber 1492 - üleriigiline tugitelefon füüsilist, vaimset, majanduslikku ja/või seksuaalset vägivalda kogenud naistele.

Soovitusi, mida teha perevägivalla korral võib lugeda politsei- ja piirivalveameti kodulehelt: https://www2.politsei.ee/et/nouanded/lahisuhtevagivald/ või naisteabi kodulehelt: http://www.naisteabi.ee/en/perevagivald.html või ohvriabist: http://www.palunabi.ee