Kommentaar

Ene Pajula | Mammi meelest tuleks korraldada uus öölaulupidu (19)

Ene Pajula, ajakirjanik, 26. november 2019, 17:32
Mammi ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, aga hiljemalt nüüd on Jüri Ratas täiega  tõestanud, et Kaja Kallasel oli õigus, kui ta ütles, et Ratas müüks Eesti Venemaale maha, kui sellest sõltuks tema peaministriks jäämine. Tegelikult on ta seda juba teinud, loovutades Eesti EKRE pantvangiks ja ega ekrelasedki sellest suurt saladust tee, et Kremli elukorraldus on neile meelepärane.

Miks muidu käituks Mart Helme nii jaburalt, andes välismaal intervjuusid, mis panevad Vladimir Putini nurru lööma? Muidugi eitab Helme nüüd kõike ja räägib hoogsalt musta valgeks, näidates käigu pealt koha kätte ka riigikogule, sealhulgas omaenda erakonna liikmetele. Kui Vene ajal öeldi, et kõiges on süüdi rahvusvaheline imperialism + neli aastaaega, siis nüüd on kõiges süüdi (rahvusvaheline) ajakirjandus – kõik puha nende alatu laim ja aluseta väljamõeldised. Kõlab ju tuttavalt, vähemalt vanemale põlvkonnale, kes on selliseid põhjendusi kuulnud aastakümneid. Nüüd kinnitas ka Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder, et valitsus teeb endiselt suurepärast koostööd, lahendades vahetpidamata nende ette kerkivaid probleeme, mida üks valitsuserakond usinasti tekitab.

EKRE taastab hoogsalt nõukogude korda. Kuidas muidu mõista näiteks seda, et Tartus geiteemalises vastasseisus esinenud daamid igatsesid tagasi aega, kui geid vangi pandi. Või nüüd juba eksmaaeluministri lugupidamisavaldust Stalini-aegsete põllumajandusministrite vastu, riputades nende pildid uuesti avalikult üles. Või püüdes seadustada poliitilist truudust ja pumpade varustamist omade poistega.

Tänapäeva hullud kuningad

Mammi on lihtsameelselt arvanud, et tulime poole sajandi pikkusest okupatsioonist välja läbi pesemata ajudega, aga näib, et see pole siiski tõsi. Elu nõukogude ajal oli ju lihtne, kui sul oli tähtsaid tuttavaid. Kes vanadest siis ei mäleta loosungit „Ne imei sto rublei, a imei sto druzei!“ (ärgu olgu sul sada rubla, vaid sada sõpra), sest kui sa töötasid kuskil kaubandusvõrgus, siis polnud miski võimatu. Rääkimata sellest, et võisid endale lubada paremat toidulauda ja uhkemaid riideid, võis suitsuvorsti, peenemate napside ja Soome T-särkide vastu saada igasugust imelist defitsiiti autoostulubade ja välismaa tuusikuteni välja.

See võib olla põhjus, miks paljudeni pole jõudnud arusaam, et korruptsioon on midagi, mis hävitab meie elu. Nii tore oleks ju, kui näiteks kättemaks vihavaenlasele oleks vaid telefonikõne kaugusel.  

Võib-olla ei tahagi Helme Kremlile pugeda, võib-olla tegi talle muret küsitlustulemus, et tema pooldajad lähevad üle Ratase leeri? Enamasti on nii, et kui mõni tänapäeva hulludest kuningatest esineb mõne imeliku avaldusega, siis teeb ta seda sisepoliitilistel põhjustel, öeldes seda oma valijatele. Nagu Helme nüüdki – ju ta tahtis oma pooldajatele tõestada, et on endiselt kõva poiss ja tegija. See, et ta ei kahjustanud oma jutuga üksnes riigi mainet, vaid tervet NATOt ning rõõmustab sellega Venemaad, ei lähe talle üldse korda. Või vastupidi? Ikka läheb? Teeb ta hoopis õnnelikuks? Ausalt öeldes ei ole vahet.

Helme laiab järjest rohkem – tema on ainus, kes teab, kuidas asjad käivad, mis on õige ja mis vale. Ja kõik eesotsas peaministriga lasevad sabad sorgu ning kõrvad lonti. Kas tõesti leidub veel kahtlejaid, et Ratas on Helme valitsuse peaminister? Ta oleks justkui kobrast lummatud küülik. Kogu Eesti tantsib kuuendiku valijate pilli järgi ja mitte midagi ei saagi teha.

Elu nagu püssirohutünni otsas

Palju on räägitud sellest, kuidas ometi Hitler võimule sai. Niimoodi saigi, et normaalsed inimesed tahtsid elada normaalset elu ega soovinud poliitikasse sekkuda. Nad ei hakanud vastu, kuni oli juba liiga hilja. Eks nii ole praegugi. Rahvas on tüdinud pidevast jamast, mis neid kogu aeg ümbritseb, nii kodus kui ka mujal maailmas. Inimesed ei tea õhtul magama minnes, mis neid hommikul ees ootab. Kas vahepeal on keegi jälle mingi jama kokku keeranud, mis paneb valitsuse tõmblema. Elaks nagu püssirohutünni otsas. Mammi, nagu ilmselt teisedki, tahaks elust lihtsalt rõõmu tunda, tööle keskenduda, lapsi kasvatada,  puhkehetkel logelda, ilma et kogu aeg oleks kuklas ähmane ohutunne, et midagi halba on juhtumas. Ei saagi aru, mis just täpselt, aga tundub, et 30 aasta jooksul üles ehitatud demokraatlik elukorraldus on vaikselt murenemas. Kas peaks tänavale protestima minema? Aga äkki see kõik ikka laheneb niisama? 

Mammi ei teagi, kas õnneks või kahjuks, aga protestidemonstratsioonid ei kuulu eestlaste nädalavahetuse meelelahutuse hulka, nagu kipub olema Lõuna-Euroopas. Ikka tahaks loota, et äkki võtab Ratas aru pähe. See ei peaks sugugi ilmvõimatu olema. Ta on ju alles noor mees. See, kui Ratas nüüd tagasi astuks, tõstaks see lugupidamist tema vastu ikka meetrites, nagu peetakse lugu teistest, kes on mingi jama pärast oma ametikoha ohverdanud. Mammi ei kahtle üldse, et kui peaminister Kaja Kallasega ühe laua taga kokku saab, arukad ja hea lastetoaga mõlemad, siis võivad nad koos edasi minna. Mis sellest, et Ratas ei jää praegu peaministriks, aga ta säilitaks endale võimaluse olla seda tulevikus. Kui elu läheb edasi nii nagu nüüd, siis pole see üldse kindel, nagu pole kindel Eesti tulevik üldisemalt.

Või et juhtub mõni muu ime, mis tõstab viisaka euroopaliku käitumiskultuuri uuesti au sisse. Tegelikult on päris õudne, kui mõelda, et Nõukogude Liidust saime lauldes lahti, siis nüüd peame hakkama korraldama protestiaktsioone omaenda valitsuse vastu. Võib-olla tuleks oma meelsuse väljendamiseks jälle lauluväljakul üks vägev kontsert korraldada? 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee