Kommentaar

Peeter Olesk | Sissejuhatus ülikooli (1)

Peeter Olesk, 16. XI 2019 Tähtvere mõisas, 25. november 2019, 21:03
Foto: ALDO LUUD
Ligi pool sajandit tagasi lisandus Tartu ülikooli õppeprogrammi aine nimega „Sissejuhatus erialasse“. Seda loeti kaks tundi nädalas ilma arvestuse ja eksamita. Kõrgelennuliselt arutledes võinuks aine kaudu saada ülevaate sellest, mis on humaniora ja kuidas kujuneb filoloogiline vaatepunkt mitmesugustele tekstidele sõltuvalt sellest, kas neid kirjutatakse, loetakse (ette), esitletakse (kõnekunst) või lauldakse (rahvalaul – aga mitte ainult).

Mis on üldse filoloogia kui teadus, kuidas õpitakse keeli, millised on sellekohased põhiprobleemid jne. Missugused on erinevat tüüpi teatmeteosed – bibliograafiad, sõnaraamatud, kriitilised publikatsioonid ning kuidas nad valmivad. 

Ent ei midagi sellist, ligilähedalegi mitte. Ma ei tea, kuidas see kõik paberil välja nägi, kuid oli umbes kuus punkti, mida meile meie eriala (eesti filoloogia) tutvustamiseks võeti läbi ilma igasuguse programmita. Läbivõtmine ise seisnes selles, et nendest punktidest tehti mõne sõnaga juttu. Professor Harald Heino Peep soovitas loenguid konspekteerida kohe, juba nende kuulamise käigus, ja mitte lükata loengumärkmete „puhtaks kirjutamist“ hommikusele ajale, kui uni on veel nii magus, nii magus (ametlikult õppisime päevases osakonnas, aga enamik õppetööst toimus õhtupoolikuti, koguni hilise õhtuni). 

Diplom võimalikult kiirelt kätte

Professor Paul Ariste rõhutas, kuidas ülikool on mõeldud ainult stuudiumiks, mistõttu tuleb kiusatus ohverdada see aeg, mis on määratud õppetööks, millelegi muule eneses jonnakalt alla suruda. Kui on loeng, siis on loeng ning huvitavatele konverentsidele ja dispuutidele võib mõelda alles siis, kui diplom on käes või vähemasti näha (viimane märkus andis mõista, et tegelikus elus kulus ülikooli viimane semester diplomitöö kokkukirjutamiseks ja loenguline distsipliin oli juba võrdlemisi vaba). 

Professor Villem Alttoa viitas möödaminevalt, et ülikooli diplomitsehhis on kõige tähtsam diplom ise võimalikult ruttu kätte saada. Arvata on, et ta mõtles seejuures kas nendele kodudele, kus kalkuleeriti juba varakult, kui kaua jaksavad vanemad uue sugupõlve liikmete õppemaksu ilma laenuta tasuda, või pidas ta meeles niisuguseid tudengeid, kelle õppemaks tasuti vaese üliõpilase stipendiumist (Tallinna linna vaese tudengi õpperaha eest sooritas oma stuudiumi näiteks professor Paul Ariste). Dotsent Paula Palmeos soovitas tungivalt kasutada individuaalseks õppetööks nn auke ehk seda aega, mis tekkis loengute vahel. Kohvikuid tundis ta mitut, ent „auguajaks“ pidas ta ligikaudu tunni pikkust võimalust teha tööd raamatukogudes – täpsustamata küll seda, kes õppejõududest oleks võinud algavale tudengile ses suhtes tarka nõu anda.

Kuid ülikooli võis juhatada sisse ka negatiivselt. Veel enne sisseastumiseksamit võõrkeeles tegi seda ülikooli peahoone keldrikohvikus dotsent Pent Nurmekund, kelle konsultatsioon taandus õigupoolest vaid ühele lausele ja nimelt: isegi kui keel on kõrvalaine, ei saa teda õppida muu seas, vaid tuleb elada keele sees, sõnastikud ja tekstipublikatsioonid pidevalt käepärast, ning mis peaasi, keelt tuleb rääkida soovitavalt niisuguse partneriga, kelle jaoks on sinu võõrkeel tema emakeel. Sellega anti nagu mõista, et „teie õpite keele ära“ vormitäiteks mitte filoloogidena, vaid diplomitsehhi liinitöölistena. 

Gretsist ja latinist Ülo Torpats läks veelgi kaugemale. Kuna ta valesti ladina keelt õpetada ei tahtnud, ent õigesti õpetada ei saanud, jättis ta muist praktilisi harjutusi sootuks ära ega lugenud ka valitud peatükke Rooma ajaloost, näiteks senatidemokraatiast I saj eKr ja imperiaalsest riigikorrast või tollasest veteranidepoliitikast. Meist märksa vanemad üliõpilased võinuksid peajooni nn klassikalisest ladina keelest ja kreeka keele etümoloogilisi algeid omandada veel gümnaasiumiõpikuist või meditsiinikoolide tundidest, kuid ma kahtlen väga, kas meieaegne või meist juba noorem tudeng vaevus õppima selgeks sedagi vähest, mis on kreeka keelest säilinud hilisemates matemaatikaõpikutes. Indoeuroopa keelte grammatikat kui eriainet Ülo Torpats ei õpetanud, järelikult ei käsitlenud ta ka nende ja soome-ugri keelte grammatilisi erinevusi. Saime kätte oma arvestused ja hingasime kergendatult.

Kes või mis juhib riiki?

Nüüdne üliõpilane on ainete valikus ning sügavuses tunduvalt vabam kui tollal. Eesti filoloogias on küll nõnda, et ainete enamikus puudub põhjalik õpik ka praegu, ent olgu tunnistatud, kuidas viieline üliõpilane vajab programmile vastavat õpikut niikuinii võrdlemisi vähe, igatahes harvemini kui neljaline. Olgu meil kõrvutatavaks näiteks „soojusenergeetika“, mille üheks baasiks võib võtta termodünaamika, teiseks statistilise füüsika ja kolmandaks tipptehnoloogilise energeetika (tuul, vesinikuenergeetika, juhitav termotuumaprotsess, „külm“ katalüüs). Võtkem võrdluseks antiikajalugu alates epohhist, kui sündis Homerose eepika (VII saj eKr) kuni keskaja alguseni Pürenee poolsaarel ehk Cordoba kalifaadis (X saj pKr), Bütsantsis ja Kiievi Venemaal. Olgu nii pikk ajalugu esitatud läbi soome-ugri rahvaste varasema saatuse, niisiis ka lähemate naabrite kaudu.

Täitsa selge, et kui nii pikk ajalõik Euraasia üldisest ajaloost oleks eesti filoloogidele kõrvalaineks, ei mahuks see ühe, olgugi väga paksu, õpiku kaante vahele. Jagagem see siis üksikuteks peatükkideks ja võtkem sellise näiteks Inglise uusaja XVII sajandi keskpaigast kuni XX sajandi alguseni. Kitsendagem „oma“ ainet aga veelgi, piirdudes üksnes tolle epohhi poliitilise ajalooga kas maakasutuses, tööstuslikus revolutsioonis või ühiskonna fiskaalses korralduses. Kas me kaotame midagi olulist, kui jätame selle kõik ära? Kindlasti läheb kaduma brittide rahvuslik enesetunnetus, aga mitte ainult. Kaduma läheb ka brittide ekspansionism, ent käsitamatuks jääb ühtlasi ka Inglise parlamentarism koos konservatiivsuse ajalooga. 

Eestis on saanud kombeks mõista konservatiivsusena rahanduses riigieelarve suhteliselt kõigutamatut tasakaalu ja äärmist ettevaatlikkust laenamisel ning riigivõla minimaalsust. Need, iseenesest kahtlemata olulised aspektid, on siiski ennekõike ajaloolised marginaalid. Sisuldasa tekib konservatiivsus alles siis, kui inimesel, täpsemini muidugi sotsiaalsel seisusel, tekib teatav omand kui likviidne ja sedakaudu konverteeritav väärtus, mis on suurem kui võlavaba korteri hind või suvilakrundi tasuvus pikemas perspektiivis. Klassik Horatiusel oli mõisake koos elamuga, oma metsatuka ja veesilmaga ning aedviljapeenardega. Oli ka teenijaskond, kes sõi peremehega ühes lauas, kuulumata koos temaga samasse seisusesse. Ent Horatius polnud väikepõllumeeski, turule ei tootnud ta midagi. „Puhtakujuline“ konservatiiv allutas oma majapidamise turu kontrollitavale majanduspoliitikale, mis võis soodustada ka investeeringuid.

Õige küll, meile õpetati eesti filoloogiat nagu saarekest mõõtmatus meres, mitte filoloogiat koos üldise ajalooga. Osalt sellega seletan ära, miks meieaegsed filoloogid vaatasid üldisele ajaloole viltu ega osanud näha poliitilisi seoseid kunstiliste tekstide sees või vähemalt autorite eluloolistes andmetes. Korraks viitasin ühele, nimelt Julius Caesari epohhile (I saj eKr) Rooma senatidemokraatias (üldisemalt algas see VIII saj eKr). 

Probleemi sisu on aga väga aktuaalne meiegi päevade Eestis ja seisneb küsimuses, kes või mis juhib riiki – kas rahvakogu ja tema eestseisus ehk parlamentarism, täidesaatev võim, riigipea või põhiseadus kas tavade või sellekohaste aktide kaudu? Pole mine tea kui suur kunst märgata, kuidas praegu kaldub üks osa kodanikkonnast eelistama esimest tegurit. Ega see ole lahendus, kui nimetame säärast kaldumist populismiks. Lahenduseks on populismi vaoshoidmine ehk niisuguse olukorra vältimine, milles mis tahes võim on vastutusvõimeline ilma omavolita vastutuse edasilükkamiseks. Konsensus on ses suhtes ettekääne, mitte võimu teostamine.

Sapienti sat.                  

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee