Kommentaar

Manona Paris | Trollisööt juba 19 aastat ehk Tere, teil tuleks jalad murda (15)

Manona Paris, kolumnist, 22. november 2019, 17:21
Foto: Martin Ahven
Tere! Mina olen Manona Visnapuu-Helk-Paris, trollisööt juba 19 aastat. Osa minust on siiralt rõõmus, et lõpuks ometi on ühiskond hakanud trolliähvardusi tõsiselt võtma – sest väga pikalt öeldi, et see on su enda süü – kes sul käskis silma paista? Teine pool aga ohkab, sest mis seal ikka väga lahenduseks pakutakse.

Mäletan hästi oma esimesi kommentaare oma esimesele veebis avaldatud kolumnile aastal 2001 – ma olin juba eos loll, rumal, välismaalane või isegi juut (nime tõttu) ja laps. „See läheb ainult hullemaks,“ irvitas artikli tellinud Delfi toimetaja. „Tahad, järgmine kord kirjuta homodest, see on kindel viis odavat populaarsust hankida.“

Noh, populaarsust mul eriti vaja polnud, ammugi veel odavat. Aga ühiskonna kohatine geivaenulikkus on mind alati hämmelduma pannud. Tänini ei saa ma aru, kuidas homoseksuaalsed ohustavad perekonda, kui ometigi need tuhanded noormehed, kes naise ja lapse/laste juurest jalga lasevad, ei lähe ju teise mehe, vaid ikka naise juurde. Aga olgu, see on juba otsapidi teine teema.

Kuid eks ma siis kirjutasin ka geidest. Ja siis naistest. Ja siis otsapidi ka poliitikast ja paljudest muudest valupunktidest. Sest see on üks asi, mida ajakirjandus teeb – sünteesib lisaks uudiste vahendamisele ka arvamuse ühiskondlike protsesside kohta. Need on kolm eraldiseisvat trükimeedia žanri: uudis, olemuslugu ja arvamus ning (vähemalt kvaliteetsetes väljaannetes) on need alati ka niimoodi piiritletud ja märgistatud. See lugu, muide, ilmub ka arvamusrubriigis.

Sõimata sain ma iga kolumni all – ja noh, eks ka nüüd. Esimestest lugudest alates lugesin ma kõik need läbi, ja kui keegi hakkas pornostsenaariume edastama, helistasin Delfisse ja palusin sekretäril edasi öelda, et kommentaarid maha võetaks. Ma nimelt ei tahtnud, et mu vanemad satuks neid lugema. Ühel hetkel aga ei viitsinud enam, sest sama kiiresti kui see va kollektiivne aju peldikuseinastus, kaotas ta ka oma tõsiseltvõetavuse.

Vilepuhujaist trollivabrikuteni

Kui ma ise Delfisse tööle läksin, muutus kommentaaride lugemine juba omamoodi lõbustuseks. No vaatame, mida lõbusat siis seekord välja mõeldakse. Mida rohkem sõimati, seda enam võis nentida – näe, märki tabas! Sõim ise oli leebelt öeldes naiivne ja rumal. Ikka – loll tüdruk, midagi ei tea, lapsajakirjanik (kedagi ei seganud, et vanuse poolest võinuks mul endal lapsed olla), ikka nime kallal mölinad. Ja siis klassika naisterahva kohta: paks, kole ning seksuaalselt rahuldamata.

Muidu ta ju ei kirjutaks, loogiline ju. Vähemalt trollide meelest, kellest igaüks oli peitunud saja erineva varjunime taha. Ühe IP-aadressi tagant võis tulla ikka väga mitme eri nimega kommentaare. Ja kuna need IP-aadressid olid toona kenasti seotud asutustega, siis sai kenasti aru, kus on inimestel liiga palju vaba aega käes, et veebis istuda ja lämiseda.

Mitte alati, muidugi. Kommentaariumist on mõnikord tilkunud ka väärt vihjed. Need muidugi pole enamasti nimeliselt kellelegi suunatud, vaid lihtsalt keegi, kes ei suuda enam vaiki olla, annab vihje – muuseas, kaevake sealt ja sealt. Ja ennäe, nii ongi saadud jälile nii mõnelegi skandaalile.

See oli ka põhjus, miks veel vähemalt tosin aastat tagasi olin ma veebiajakirjanikuna väga anonüümse kommentaariumi poolt. Väike Eesti, meil on mõnikord vaja anonüümsuse näilist katet. Sest nagu ma ise teadsin – kõik oli süsteemis seestpoolt nähtav niikuinii. Ent näiteks asutuse ülemus ei pea teadma, milline tema alluvatest lekitas järjekordse valgustundliku taustaga JOKK-skeemi.

Sõim muidugi ei taltunud. Ehkki nunnu oli küll kohati, kui lahutasin ja ajutiselt enda isanime tagasi võtsin, ilmusid kommentaarid – näe, viimaks on Manona Visnapuu saanud kellelegi Helgile mehele ja ajab juba täiesti normaalset juttu.

Aegamööda aga kommentaarium muutus. Üha rohkem ilmus palgalisi trolle – algselt teatud asutuste IP-aadresside tagant, siis juba mujalt, kuidas aga isiklikud netikasutusvõimalused arenesid.

Ja algasid ka kampaaniad. Tekkisid trollivabrikud, kel nähtavasti polnudki midagi muud teha kui veebis klahvidel saja erineva nime ja IP-aadressi tagant valu anda. Esimese vaatuse saime nendelt pronksiöö paiku. Teine vaatus tuli kooseluseaduse arutelu ajal.

Jalgade murdmisest olevat vähe

Ajakirjanikud, eriti kui nad kirjutasid inimõigustest, LGBT-teemadel ja naiste emantsipatsioonist, olid selles sõjas soositud sihtmärgid. Palgalised trollid lähenesid asjale ka süstemaatilisemalt, otsides üles mõjupunkte. Nagu näiteks lapsed.

„Ma soovin su lapsele pardiralli saatust.“ Sellised sõnumid tulid näiteks hilisöösel mu toonase tööandja Eesti Meedia postkasti. Tund hiljem see meil kustus müstilisel kombel. Kui ma poleks seda näidanud paarile inimesele, võiks arvata, et ma nägin seda unes. Facebooki Messenger lendas täis reaalsete inimeste sõimu, millest said osa ka mu pereliikmed.

Tekkis terve kildkond, kes tegi endale igapäevase tegevuse sellest, et mind mõnitada. Meie laps oli neil endiselt hambus. Pilte varastati autoriõigustele vilistades kas sotsiaalvõrgustikust või mõnest portaalist, kus olime perega poseerinud. Juurde kleebiti tekste, et oleme oma last kuskil pedofiilidele maha parseldamas ja muid selliseid lollusi. Osa nendest mõnitajatest olid varjunimedega trollid, osa aga omaenda ees- ja perenimega teatud erakonna (küll madalama hierarhia) esindajad.

Miks nad seda tegid? Üks hea tuttav uuris. Me olla solvanud korralike inimeste õiglustunnet sellega, et toetame geide õigusi. Seda ütelust lubas endale tegelane, kes on mitu korda kriminaalkorras karistatud. Meie laste pilte aga kasutasid nad meemides seetõttu, et miks me siis tegime need veebis nii kättesaadavaks.

Tunnistan, et see oli üks madalamaid hetki. Tekkis tunne, nagu astuks mulle vastu suur ja must pimedus. Seda enam, et hetkeks, üheks pisikeseks momendiks, oli mul ka päriselt tunne, et oleme täiesti üksi. Sest ka teised hakkasid ütlema – aga miks te siis ärritate neid? Miks teil on vaja rääkida feminismist? Või inimõigustest? Miks, oh miks võrdlete te neid, kes kasutavad kolmanda Reich'i väljendeid ja žeste, pruuni katkuga? Ärge öelge välja, et hunt on hunt, kasutame ikka võsavillemit, siis ta käitub paremini.

Kas tõesti?

Nii mõnigi kord on mu abikaasa viimaste kuude jooksul irooniliselt täheldanud, et vaat kui kenasti on nii mõnigi avaliku elu tegelane oma vaateid muutnud – veel mõni aeg tagasi heitis talle ette seda, mida ise nüüd vastu rindu tagudes kuulutab.

Ma olen alati uskunud, et inimestega annab rääkida – et meid ühendab rohkem, kui lahutab. Osa trollidega on see aga võimatu – või kuidas sa argumenteeridki inimesega, kes ise Soomes elades süüdistab mind Eestisse olematute pagulaste toomises, et need saaks meie palkade ja sotsiaalabisüsteemi peal rikastuda, ja lubab kättemaksuks mul jalad murda. Ise on vanaema, pensionär, õpetajaharidusega. Küsisin nimme üle – olete ikka kindel – minul jalad murda ja lapsed ära võtta? Jaa, ja sellest olevat veel vähe.

Jätame trollid omaette lämisema

Tegime avalduse seltskonna kohta, kes meie laste piltidega enda vihagrupi täis tapetseeris. Facebooki meelest niisugune lastepildivargus ja sellest meemide tegemine nende community (kogukonna – toim) reegleid ei rikkunud. Politsei kehtitas õlgu – pole alust rünnet kahtlustada. Õõvastav, aga ei mingit otsest ähvardust. Nagu alati.

Midagi aga siiski muutus. Pildid kadusid. Selle eest olen ma tänulik – sest tõesti, hoiame lapsed suurte poliitmängudest eemal.

Meie ise aga... Mingi turvalisusekiht on mul muidugi maha kooritud. Hirmukiht samuti. Kas meil oleks midagi muutunud, kui üks teatud populistlik erakond poleks saanud kriitikavabalt laamendada? Vaevalt.

Inimene harjuvat poomisegagi. 90ndatel pidi läbi pimeda pargi kõndides ikka arvestama, et võid välja tulla sinise silmaga. Naisterahval läks teinekord ka hullemini. Seega tuli valida valgem aeg, kui pargis pätte pigem polnud. Ning mõne aja pärast läks see üle, ühed kaagid lendasid kinni, teised surid maha, kolmandad hakkasid tööle.

Näis, ehk muutub ühel päeval ka netisõim niivõrd marginaalseks, et sellega tegelevad tõesti madalaimatest madalamad. Ning osa eilseid ülbeid kraaklejaid, parteikontorist spämmijaid ja muidu veebihuligaane juba köhib piinlikkusest ja ajab ammu teist juttu. Noh, mõistlikku juttu saab ju alati rääkida ja inimestel on õigus omada erinevaid vaatenurki. Ja kui homoabielud sulle ei meeldi, ära siis abiellu homoga.

Iga ühiskond vajavat kasvamiseks aega, ka netis. Saame üle, saame taas sõbraks ja ütleme ühiselt neile, kes aru ei saa – sinu koht on minevikus. Või trollivabrikus idapiiri taga. Kui me neist välja ei tee, kui nad jäävad üksi oma kõlata kodades Facebooki juhi Mark Zuckerbergi südametunnistusega lämisema, siis me olemegi nad võitnud.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee