Kommentaar

Sandra Jõgeva | Olla radikaalne feminist? (12)

Sandra Jõgeva, kunstnik, dokumentalist, 22. november 2019, 17:21
Foto: Erki Pärnaku
Peaaegu kaks kuud tagasi sattusin sõna otseses mõttes valgustavasse situatsiooni. Olin tööalaselt ühe päeva seotud mitme naisega, keda tunnen ammu. Naistega, kes loevad end konkreetselt feministideks. Kahega neist olin kirjutanud koos avaliku kirja seoses sellega, et Eesti kultuurkapitali Ela ja Sära stipendiumi suuruses 15 600 eurot oli pälvinud Eesti kunstiakadeemia endine professor Marco Laimre, kel oli kontol politseini jõudnud asi: juhuslikult talle ette sattunud sama kõrgkooli (nais)tudengi füüsiline ründamine avalikul üritusel (see juhtum on ainus, mis neist iial on võtnud juriidilise pöörde).

Kuidagi läks meie väikses seltskonnas jutt radikaalsele feminismile ning sellele, et see tempel lüüakse Eestis peale suhteliselt elementaarsete veendumuste väljendamise pärast. Näidet pole vaja kaugelt otsida – seesama avalik kiri selle aasta juulis „tootis“ kohe samal päeval EKRE portaalis uueduudised.ee ilmunud vastulause pealkirjaga „Marufeministlike naiskunstnike protest Kultuurikapitalile“ (kirjaviis muutmata – S. J.).

Igal juhul ütles feminist mulle sealsamas töösituatsioonis, et pigem tasub silt „äärmusfeminism“ omaks võtta, end selle läbi võimestades. Mitte sellele kui meie ühiskonnas alavääristavale sildistamisele vastu vaielda. 

Niisiis. Kui tudengeid peksva professori taunimine on äärmusfeminism, siis olgu nii. Kui soo põhjal diskrimineerimise vastu protestimine või ahistamisjuhtumite avalikustamise pooldamine on seda samuti, olen rõõmuga nõus olema äärmusfeminist. Pole probleemi!

Ahistamislugudelt jutu kõrvale juhtimine

Seega võtan „äärmusfeministliku“ hoiaku ka, lugedes Postimehes ilmunud PÖFFi direktori Tiina Loki intervjuud Kristina Herodesele. Lokk ütleb seal muu hulgas: „Kindlasti ma saan feministide rünnaku kaela, aga sõbrad – see on ju kahepalgeline. Ühelt poolt karjume, et ärge tehke mulle ust lahti, ja kui lilli kingite, siis ahistate mind. Aga professionaalselt ootame, et palun tehke mulle nüüd kõik uksed lahti, sest et ma olen naine!“ Iroonilisel kombel möönab Lokk siiski intervjuu lõpupoole, et küllap on tänu sellistele kampaaniatele nagu #metoo tema tüdrukutest lastelaste noorus turvalisem. Samas on loo pealkirjaks Postimehes pandud siiski värvikas „Ahistamislood meenutavad stalinismiaega: üks süüdistus ja oled rahvavaenlane“...

Stalinism – seda me ju ei taha! Analoogselt suhtutakse näiteks USAs sotsialismi – selle mainimine on millegi lõplik halvakspanek ja häbimärgistamine. „See oleks ju sotsialism!“ – nii reageerib siiamaani suur osa ameeriklastest, kui mainitakse Euroopale iseloomulikku täis- või osaliselt solidaarset ravikindlustussüsteemi, mis erinevalt USA paljude kindustusseltside omast ei ole patsiendile kontimurdvate hindadega ning tihti kättesaamatu. Tuues mängu kardetud ja põlatud sotsialismi, pooldab ameeriklane seega ravikindlustussüsteemi, mis jätab tema kodumaal hätta iga viienda inimese, põhjustab reaalseid surmajuhtumeid ja pankrotte. 

Ja tuues mängu stalinismi (eks ole see veelgi hullem kui pelgalt sotsialism!), kaitseb Lokk meeste kohati äärmuslikku meelevalda naiste üle, ka õigust endast sõltuvaid naisi ära kasutada ja ahistada. Iseloomulikult toob ta välja ühe juhtumi PÖFFi lähiajaloost, kui üht sellest osa võtnud välismaist filmiala meest süüdistati seksuaalses ahistamises alusetult. Samas on absoluutne enamik #metoo kaebustest siiski vägagi ja valusalt tõesed. 

Kas suudame võimu kuritarvitajad hukka mõista?

Lilled lilledeks, samuti uste avamised või avamata jätmised igapäevaviisakuse tasandil – jutt on siiski paljude naiste karjäärist ning selle hävitamisest, nagu näiteks Harvey Weinsteini juhtumi puhul.

Olen kuulnud arvamust, et Eesti filmimaailm on küllaltki feminiinne ühel lihtsal põhjusel. Nimelt ei ole siin sellel alal, erinevalt näiteks Ameerikast, mitte mingit suurt raha. Kogu Eesti filmitoodang läheb lahtrisse „väikese-eelarveline“. Riikliku rahastamise tõttu ning kogu süsteemi pigem režissöörikesksuse tõttu ei ole siin ka produtsentidel piiramatut, rahal põhinevat võimu. 

Arvestades Eestis levinud rikaste kummardamist, võib vaid ette kujutada, kui palju oleks meil tõelisi #metoo juhtumeid siis, kui siin oleks võimuvahekorrad filmitööstuses rohkem nagu Hollywoodis. Kahtlen, kas meil suudetaks rikkaid ja edukaid võimu kuritarvitajaid ning ahistajaid hukka mõista. Avalikult, aga ka oma südames. 

Mis puudutab eespool mainitud vägivallatsevat endist professorit, elab ja särab ta rõõmsalt edasi, eemalt vaadates kaotamata eriti sotsiaalset positsiooni või sõpru ja toetajaid. Pigem võivad teatavat vaenu ja tõrjutust tunda need, kes tema vastu avaliku kirja kirjutasid. Olen ise saanud näiteks otsest tagasisidet tuntud kuraatorilt, kes süüdistas mind muu hulgas võimu väärkasutamises ja vägivaldsuses. Elame niisiis ühiskonnas, kus vabakutselised kunstnikud on kellegi silmis vägivaldsed ning väärkasutavad oma võimu, kui kritiseerivad reaalset füüsilist vägivalda kasutanud positsioonikat inimest, institutsioonide lemmikut. 

Kõike seda arvestades ma ei kiirustaks Loki kombel kaitsma ahistajaid ning alavääristama inimeste paljastusi endaga juhtunust.

Soovitan pigem kaaluda radikaalset feminismi, nagu siin seda mõistetakse. Ehk siis: mitte olla automaatselt tugevama poolel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee