Kommentaar

Taavi Pern | Müüt: prokuratuur lekitab infot (13)

Taavi Pern, riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör, 20. november 2019, 18:17
Foto: Tiina Kõrtsini
Üks levinumaid müüte prokuratuuri kohta on, et prokuratuur lekitab endale kasulikku menetlusinfot. Väidetavalt lekitame infot kahtlustatavate ja kahtlustuste kohta ning teeme valikuliselt avalikuks terveid kriminaaltoimikuid. Ja milleks? Väidetavalt selleks, et inimesi karistada avaliku häbistamise ja hirmutamisega. Kuid see ei vasta tõele.

Prokuratuur lähtub kohtueelseid menetlusi juhtides seadusest ning räägib riigi esindajana oma kodanikega. Kuigi me ei saa tihti palju öelda, ütleme alati tõtt ning kaalume alati väljaöeldu vajalikkust.

Lekitamise riskid

Esmapilgul võib usutavana näida väide, et prokuratuur saab esimesena kellegi suhtes käiva menetluse kohta infot avaldades punktivõidu. Arvestades, et prokuratuur teab kriminaalasja alustamisest esimesena, on meil selleks parim võimalus. Paraku ei ole kriminaalmenetlus mäng, mille võidab esimese „värava“ lööja.

Kriminaalasjas on kohtueelse menetluse algus vaid sissejuhatus pikemasse protsessi, mis on omakorda jagatud „veerandaegadeks“ – erinevateks menetluse faasideks ning milles võitja otsustab lõplikult kohus, mitte avalikkus. Info avaldamine ei anna prokuratuurile punktivõitu. Vastupidi – riskiksime vastutustundetu info avaldamisel tulevast kohtumenetlust silmas pidades isegi kas kollase kaardiga juba kogutud tõendite suhtes või diskvalifitseerimisega – prokuröri taandamisega kriminaalmenetlusest.

2016. aastal avaldati meedias koopia Edgar Savisaare suhtes koostatud kriminaaltoimikust. Väide, et toimiku lekitas prokuratuur, kõlas selle kriminaalasja kohtuistungitel tänavugi. Kas selle toimiku avalikkuses ilmumine tegi prokuröridest kangelased? Vastupidi, see tõi kohe kaasa etteheited prokuröridele. Kas tõendite avaldamine ajalehekülgedel muutis mingilgi viisil kergemaks kohtuistungil osalenud prokuröri töö? Samuti ei.

Millega riskinuks prokurör toimiku meediale lekitamisel? Sellega, et toimikumaterjale saaks enne kohtuistungit lugeda lisaks uudishimulikele kõrvalseisjatele ka tunnistajad. Tunnistajad, kes hiljem võivad kohtuistungil anda juhtunu kohta meedias avaldatust mõjutatud ja kõlbmatuid ütlusi. Ütlusi, millele tuginedes kohus otsust teha ei saaks. Kas sellisest sündmuste käigust on kõige enam huvitatud prokurör, süüdistatav või tema kaitsja? Prokurör riskinuks sellega, et kohus võinuks meedias avaldatud tõendid kõrvale jätta ning lubamatuks tunnistada. Seega, esimesena löödud väravast ei ole kasu, kui vastaspool mängu jooksul enam väravaid lööb.

Oleme avalikult mitu korda tauninud seda, kui menetlusosalised või nende kaitsjad on menetlusmaterjale avalikustanud. Nii juhtisime avalikkuse tähelepanu sellisele kaasusele alles hiljuti, kui suurt avalikku tähelepanu saanud kriminaalasja süüdistatav esitles enda kaitsjale üle antud toimikukoopiat telesaates. Selline muster kipub korduma, kus aastate või kuude pikkuse kohtueelse menetluse lõpule jõudes ilmub teave meedias vahetult enne kohtuistungeid.

Töötame vaikides

Prokuratuur suudab töötada vaikides. Sageli peamegi seda tegema, et vajalikke uurimistoiminguid teha. Seetõttu peame kohtuistungitel esitama vastuväiteid väidetavalt põhjendamatult kaua aega tagasi alustatud menetluste kohta. Või näiteks viimaste nädalate valguses selgitama, miks ei rääkinud prokurörid Swedbanki suhtes alustatud kriminaalmenetlusest juba selle aasta juulis, vaid alles oktoobri lõpus.

Kuid oleme osa infoühiskonnast ning mõnikord jõuab uudis kellegi kinnipidamise või läbiotsimise kohta meediasse minutitega, mis tingib vajaduse avalikult kõnelda. Me ei avalda ühtegi infokildu menetluste kohta selge eesmärgita. Prokuröridena mõistame, et peame oma tegevust selgitama ausalt ja avalikult. Kriminaalasjadest rääkides järgime rangelt põhimõtet, et kedagi ei tohi käsitleda süüdiolevana enne süüdimõistvat kohtuotsust.

Meie tööülesandeks ei ole keeruliste juriidiliste võrrandite lahendamine kabinetivaikuses, vaid kõigi Eesti elanike turvatunde tõstmine kriminaalmenetluste kaudu. Meie ülesandeks on anda ausaid ja objektiivseid vastuseid selle kohta, miks ja millisel alusel kellegi suhtes menetlust läbi viime. Selle asemel, et lasta avalikkuses levida spekulatsioonidel võimaliku endiselt vabaduses viibiva ohtliku sarikurjategija kohta, anname viivitamatult infot selle kohta, millal ohtlikus kuriteos kahtlustatav on tabatud.

Olukorras, kus oleme alustanud avalikke menetlustoiminguid mõnes kohalikus omavalitsuses, on meie ülesandeks avalikkusele toimuvat selgitada viivitamatult, mitte alles paar aastat hiljem toimuvate kohtuvaidluste käigus. Kui Danske Banki suhtes läbiviidavas menetluses spekuleeriti meedias 23 kahtlustatava nimega, avaldasime kümne tegeliku kahtlustatava nime selleks, et kaitsta ülejäänud 13 inimest, keda oleks samuti kahtlustatavaks peetud.

Teame, et ajakirjanikud teevad väga head tööd ja kahtlustatava nimi uuritakse välja igal juhul. Kui avalikkuses spekuleeritakse aga vale inimese üle, siis kes vastutab sellele inimesele või tema lähedastele tekitatud kahju eest? Prokuratuur peab seisma kõikide õiguste eest – mitte ainult kannatanute-kahtlustatavate, vaid ka nende õiguste eest, kes võivad lihtsalt pihta saada.

Prokuröridena tõdeme sageli, et avalikku tähelepanu saavad just kõige keerukamad kriminaalasjad. Kriminaalasjad, milles peetakse vaidlusi keerukate õiguslike asjaolude üle. Prokurörina ei ole ma kogenud, et selliste menetlustega kaasnev avalik tähelepanu oleks mis tahes viisil positiivselt mõjunud ükskõik millisele poolele.

Eestis mõistab õigust ja inimestele karistusi vaid kohus. Meie kohtunikud on professionaalsed ega tee otsuseid meedia mõjul saadud emotsioonide ajel. Seega ei saavutaks prokurör info lekitamisega midagi. Kui meie asutuses tekivadki andmelekke kahtlused, siis kontrollime neid põhjalikult. Loodetavasti suhtuvad ka teised asutused oma andmeleketesse sama tõsiselt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee