Esimeseks märgiks olid jutud maa maksustamishinna nüüdisajastamisest, mis lahtiseletatuna tähendaks maamaksu mitmekordset tõusu. Teisalt võib aru saada ka poliitikute omakasupüüdlikust loogikast, et maksutõusud tuleb ära teha kiirelt pärast valimisi, et haugi mäluga valija oleks järgmise valimiskampaania alguseks need rahakotile antud põntsud juba ära unustanud. Tegelikult on rida valimiste eel ja järelgi toodud katteallikaid tänini kasutusele võtmata, näiteks EKRE idee küsida Trumpi käest miljard dollarit. Samuti on tegemata koalitsioonileppes kirja pandud lubadus teha revisjon riigieelarves, et sealt õhku välja lastes leida lisaraha muude kulude katteks.
Kuid küsimus ei saa olla üksnes selles, kuidas riigieelarvet ükskõik mis vahenditega täita, vaid tasakaalustatud maksusüsteemis, mis võtaks arvesse muutuvat maailma ja meie demograafilist olukorda. Arutelukohaks peaks olema saastamise ja pahede maksustamine – kas näiteks võimsa mootoriga fossiilkütusel töötav auto on maksustamist väärt luksus? Kuidas vältida kasumi ükskõik mis vormis riigist välja viimist nii digi- kui ka muude ettevõtete poolt? Kas lisaks tulumaksule tekib pensionäride puhul vajadus ka sotsiaalmaksu kehtestamiseks, et vältida sotsiaalsüsteemi kokkukukkumist, või lahendame selle probleemi tööjõu sisseveoga? Kas astmeline tulumaks on võluvits kõigi probleemide lahendamiseks ja kuivõrd on ta praeguseks ootusi õigustanud? Et küsimusi on palju ja vastuseid vähe, siis riigikogu aruteluga peaks edasine debatt alles algama, mitte kalevi alla pandama.
Sisuturundus
2 KOMMENTAARI