Kommentaar

Rainer Jancis | Päästame Eestimaa lagedaks raiumisest (14)

Rainer Jancis, muusik, Metro Luminal, 19. november 2019, 18:30
Olen alati teadnud, et ühel hetkel saabub aeg, kus on õige Metro Luminaliga toetada võitlust, mida peetakse inimkonnale suurt mõju avaldavate ohtude vastu. Rokkmuusika on olnud platvorm, millelt nahutada kehtivat korda ja kukutada valitsejaid. Kes meist siis ei teaks „Tere, perestroikat!“, öölaulupidusid, Rock Summerit jne. Kindlasti mängis rokk suurt rolli nõukogude meelelaadi muutumisel, ümberkujunemisel ja impeeriumi langemisel. 

Nüüdses Eestis saavad sõna tissikangelased, põhjakäinud poliitikud ja lahutavad kuulsused. Internetis teevad ilma beebipildid ja kassipojad. Aga kus need armsad loomad siis müravad, kui metsad maha raiutakse? Kas beebidele jääb lagastatud maa ja maksmata arved?

Katastroof metsades

Suur protsent lugejatest on märganud maanteede ääres ja metsades koledaid raiesmikke ning mõelnud, et neid võiks vähem olla. Pilt muutub nii kiiresti ja raiesmikke tuleb nii ruttu juurde, et kõhe hakkab. Üks eriti ära järatud kohti on Hiiumaa. Looduslikult siiani ürgsena säilinud saar moondub harvesteride surinal justkui kärntõves koeraks, kes ei suuda ise endalt pahalasi maha raputada.

Kuidas peatada protsessi, mis häirib paljusid, ent millest me kõik sõltume ja samas oleme oma vaikimisega osalised? Kuidas panna kindral tundma seda, mida tunneb langenud sõduri ema?  Mäletan, et fosforiidi kaevandamise vastu protesteerimine oli üks Eesti vabariigi taastamise eelsündmusi.

See, mis toimub praegu metsadega, on jubedam kui fosforiidikatastroof, mille siis ära hoidsime. Ent seekordne vaenlane on salakavalam. Ei ole ühte kurja vaenlast, vaid on ükskõikne suhtumine, mõtteviis ja mahhinatsioonid. Peaksime keskkonna säilitamise nimel omavahel kokku leppima, et oleme looduselt juba liiga palju võtnud, ning seega on aeg koju minna ja kaineneda.

Rääkides isiklikult kõige häirivamast, Hiiumaa olukorrast, siis on kindlasti Eestis kohti, mis on hullemas seisus ja millest lihtsalt ei teata midagi. On selge, et hipsterlikes kohvikutes igapäevaelu raiskav daam või härra ei kergita kulmugi, kui kuuleb loodusmõrvadest kusagil võõras kohas. Pigem häirib sellist inimest mõni maksmata telefoniarve, halb toit, mille eest küsiti krõbedat hinda või tinderitšikk, kes pole vastanud armuhüüdele. Ega selles olegi ju midagi nii väga iseäralikku. Eks hädasid ja õnnetusi ole maailmas palju.

Kaugete probleemide puhul me ei saagi alati midagi teha. Meie metsa asjus õnnestuks see küll. Saaksime omavahel kokku leppida, et rohkem ei raiu. Samuti võiksime kuulutada rohkem räsitud piirkonnad looduskaitsealadeks. Meie, inimesed, saame ju ikka kuidagi hakkama, aga kuhu lähevad loomad? Otsusteks pole aega, sest timukal võtab pea maharaiumine ainult 0,6 sekundit. Kui me midagi ei tee ja arutame neid asju veel ühe aasta, on olukord juba hullem. 

Hiiumaa kaitse alla

2019. aasta jooksul on kõige suuremad õudusunenäod minu kodukülas juba teoks saanud. Kaunis mets tõmmati maha nii, et ma ei leidnud enam Tallinnast Hiiumaa-koju tagasi tulles teeotsa üles. Hiljuti võeti vahetult meie piirilt maha kaheksa hektarit metsa otse külaelanike silme all ja seda võltsitud volikirjaga. Lugu on juba ametliku käigu saanud ja ma ei hakka siin üksikasjadesse laskuma. Võib-olla saavadki kurikaelad karistada, aga metsa see tagasi ei too. Ütlesin naabrile, et mul on selline tunne, justkui oleks keegi ära surnud. Ta vastas, et hullemgi veel. Me mõtleme neid asju, tunneme neid asju, aga miks me siis eitame, et asjad ongi hullud? 

Just avasin seoses metsavargusega oma teadlasest onu Ivar Murdmaa kirja: „Kallis Rainer! Jube lugu! Kas vargad on kätte saadud? Kuigi ega see metsa tagasi too. Mida saaksime teha Hiiumaa metsade kaitseks? Kära ajakirjanduses? Kirjad valitsusele, presidendile? Muidugi looduskaitsesse. Kas Rootsis elav metsaomanik ei tahaks kohtusse kaevata? Kas sinul või emal mingeid õigusi pole sellele maatükile sinu maja ümber? Mul lõi see kurb uudis pea segamini.“

Mida saab teha minu 85aastane onu või  81aastane ema, kes vajavad ise kaitset ja armastust? Kuidas saaksid jätta niigi igapäevaeluga maadlevad tublid kodanikud oma perekonnad ning astuda matile südametute maaomanike ja hoolimatu riigi vastu.

Ka minul võttis kaua aega, enne kui suu avasin. Me kõik saame midagi teha, et asjad oleksid teisiti. Jalutades rõvedal raiesmikul, endises looduslikult ilusas kohas, ja lugedes palgihunniku küljelt „China“, siis ikka kihvatab küll.

Kas mäletate Islandit? Kas mäletate Lihavõttesaart, kus hävis kogu tsivilisatsioon, sest puud saeti maha? Kas kujutate ikka ette, mis siis saab, kui tuleb asju ajada ainult robotite, politseinike, kohtunike ja ärimeestega? Petistel on alati see eelis, et nad on pettuse läbi mõelnud. Ohver aga peab igapäevatööd kõrvale jätma, et pettust avastada, tõestada ja hukka mõista. 

Ja nüüd üleskutse keskkonnaministeeriumile ja valitsusele: kuulutame Hiiumaa kiiremas korras terviklikult looduskaitsealaks, kus raie on keelatud! Kahjuks ei ole enam muud varianti saare ilmet päästa.  

Metro Luminal kutsub teid Hiiumaa metsade toetuseks pühendatud kontserdile, mis toimub 6. detsembril ERMis. Päästkem koos Hiiumaa metsad! 

Marko Atso (Metro Luminali trummar): Selles võltsitud allkirjaga volitusega raiutud metsas mängisin ma sisse Metro Luminali ühe plaadi trummid. Ma ei tea, mida peaks tegema selleks, et sellised lood ei korduks. Kas peaks nagu tee- ja elektritööde puhul kohalikele elanikele eelteavitused saatma? Siis oleks suurem tõenäosus, et analoogsed asjad varakult avastatakse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee