Kommentaar

Ene Pajula | Mammi muretseb sõna väe kadumise pärast (28)

Ene Pajula, ajakirjanik, 18. november 2019, 17:48
„Tule taevas appi,“ ütles Lennart Meri. „Anna mulle pikka meelt ja kannatust,“ ütleb mammi ja küsib, kas see seebiooper, mida Eesti vabariigi valitsus etendab, ei lõppe mitte kunagi?

No tõepoolest! Hädavaevu saame ühe skandaali kuidagi lahendatud, kui juba on järgmine ootel.  Nüüd käib tants siis ümber maaeluminister Mart Järviku, kes pole teadagi midagi valesti teinud.

Muide, vahemärkusena olgu öeldud, et üsna keset Eestit asuvast pisikesest Võidula koolist on tulnud kogunisti neli Eesti vabariigi ministrit: lisaks Mart Järvikule on selles koolis õppinud  ka Urmas Arumäe (Mart Laari esimese valitsuse justiitsminister), Jaan Leetsar (Mart Laari esimese valitsuse põllumajandusminister) ja Tarmo Loodus (Mart Laari teise valitsuse siseminister). Mis näitab mõndagi nii Võidula kohta kui ka Eesti ühiskonna kohta üldisemalt: Eesti on kõigile kõigi võimaluste maa.

Tõeline seebiooper

Aga tagasi seebiooperi juurde. Nii palju, kui mammi on suutnud sarja selles episoodis järge pidada, tundub minister Järvik olevat kas rumal, kes laseb ennast lükata ja tõmmata või tegutseb ta teadlikult ainult oma poiste huvides või teeb ta nii seda kui ka teist. Igatahes ei tundu tema ministrina jätkamine mammi meelest olevat hea mõte, seda enam, et nüüd on ta võtnud nõuks ministeeriumi laiali lammutada.

Ühe inimese asendamine peaks vähemalt teoreetiliselt olema lihtsam kui kõigi põllumajandusinstitutsioonide taasmehitamine. Järvik ise ja tema erakond muidugi nii ei arva. Viimane on eriti keerulises olukorras, sest nende pink on lühike. Muidugi oleks see puhtalt nende probleem, kui järjekordsele jamale ei kuluks nii  palju valitsuse auru. Valitsus ju sisulist tööd teha ei saagi, sest kogu aeg tuleb midagi õigustada, kedagi välja vabandada ja ajakirjanduse rünnakuid tõrjuda.

„Skolko možno,“ ütlevad meie idanaabrid, ja mammi mõtles samamoodi, kui peaminister Ratas järjekordse komisjoni kokku pani. Nagu keegi veel ei teaks, et komisjone moodustatakse selleks, et probleemilt tähelepanu kõrvale juhtida. Selles mõttes sai mammi Kaja Kallasest väga hästi aru. Jüri Ratase käitumist jälgides on tal endalgi see mõte peast läbi käinud, et kas üldse on mingit põhimõtet, mille rikkumise peale ütleks Ratas, et siiamaani ja mitte enam?

Poliitik muidugi peab oma sõnu valima, aga kas avalikkus ei igatse juba ammu poliitikuid, kes ütlevad nii, nagu asjad on, mitte ei veereta ümmargust juttu ega jäta vastamata ühelegi küsimusele? Kas mitte see  pole olnud põhjus või vähemalt üks põhjusi, miks on nii idas kui ka läänes tõusnud poliitikud, kes plärtsatavad välja kõik, mis sülg suhu toob? See ongi viinud meid kõiki niikaugele, et ka hea lastetoaga inimesed peavad kasutama reljeefsemat stiili, et neid üldse tähele pandaks.

Kes oleks rääkinud päevade kaupa Kaja Kallasest, kui ta oleks jäänud endiselt viisakaks ja väljapeetuks? Pealegi ajas see närvi need, kes peavad ennast valimatu sõnakasutuse maaletoojateks. Öeldakse, et peaminister Ratas ei anna sellist juttu Kaja Kallasele kunagi andeks? No kuulge, pole paindlikumat inimtõugu kui poliitikud ja Jüri Ratas näib teatud olukordades olevat veel ultrapaindlik. Aga nüüd, pärast seda kui Kaja Kallas sai rõvedaid ähvardusi (kas polnud needki mõeldud pigem selleks, et tuld Järviku pealt ära tõmmata) ja Ratas tema kaitsele asus, paranes mammi arvamus temast märgatavalt. Ta võinuks ju lihtsalt vait olla. Mis kinnitab mammi arvamust sellest, et kui ikka vaja, küll siis Kallas ja Ratas üksmeele leiavad.

Kes on vasakradikaal?

Viimasel ajal on mammi tahes-tahtmata rohkem mõelnud sõnakasutuse üle. Mammil pole ühtki sotsiaalmeediakontot, sest ta ei taha jääda katkematu reoveejoa alla, aga ta juhtus ühest ajakirjanike listist lugema kõrgelt haritud inimeste arutelu ajakirjanike ja ajakirjanduse üle. Seal väideti nimelt, et kõik Eesti ajakirjanikud on ajupestud vasakradikaalid. See tundus olevat intellektuaalselt huvitav, sest mammi on ennast terve elu pidanud, ajakirjanike vennaskonda kuuluvaks. Nii et ajupestud vasakradikaal temagi? Mida see üldse tähendab?

Mammi on radikaale alati pidanud silmaklappidega inimesteks, sellisteks, kes ei näe paremale ega pahemale ja lähevad kasvõi läbi müüri, kuigi värav on kõrval lahti. Ja radikaalsus on mammi meelest ajupesu sünonüüm. Niisiis ei pea mammi ennast radikaaliks ega ajupestuks (kuigi jah, ei tea, kes seda enda kohta tunnistaks). Aga kuidas on vasakpoolsega? Mammi on ülikoolis õppinud nii leninismi-marksismi kui ka filosoofia ajalugu laiemalt ja tema meelest on vasak- ja parempoolse poliitika keskne küsimus, et kui palju peaks riik sekkuma ühiskonna tegemistesse? Parempoolsed leiavad, et mida vähem seda parem, ning vasakpoolsed, et riik peab sekkuma nii palju kui võimalik, sest inimesed ise ei tea, mis neile hea on.

Selle määratluse järgi on mammi kindlasti parempoolse ilmavaatega, on seda meelt, et riiki olgu just nii palju kui hädavajalik ja nii vähe kui võimalik. Aita ennast kõigepealt ise, siis aitab sind ka jumal. Ja lehelugejana ei loe ta kuskilt välja, et ajakirjandus pooldaks mingit sotsialistlikku või hoidku jumal, kommunistlikku ilmakorda. Ajakirjandus on alati pigem vastu hakanud sotsidegi soovile reguleerida inimeste elu võimalik palju – alates alkoholitarbimisest kuni saia- ja šokolaadisöömise piiramiseni välja.

Üks arutelus osalejatest väitis, et kõik Eesti ajalehed on vasakliberaalsed. Ent kas liberaal pole mitte see, kes annaks inimestele rohkem vabadust oma elu üle otsustamiseks? Nii et mis imeloom see vasakliberaal veel on? Anarhist või? Eriti veel, kui järgmises reas väideti, et vasakliberaalsuses pidi sisalduma totalitarismi oht? Mammi näeb totalitarismi ihalejatena Eestis küll pigem rõhutatult konservatiivset seltskonda, kes on vägagi seda meelt, et kes pole meie poolt, see on meie vastu, just täpselt nagu tüüpilised bolševikud. Kuhu bolševikud oma riigi viisid, seda on paljud Eesti vanainimesed omal nahal kogenud. Ja seda piisavalt, et öelda: mitte kunagi enam!

Aga jah, kui nüüd sõnade juurde tagasi tulla, siis mõttetu sõnade pildumine muudab ja madaldab sõnade tähendust. Mida siis peaks tegema see inimene, kes pole kuigi palju koolis käinud, kui isegi akadeemilise kraadiga isikud loobivad sisutuid sõnu? Sõnad lihtsalt ei mõju enam. Sõnal on olnud vägi, aga enam vist mitte. Mis siis järgmiseks? Hakkame pasunasse andma või juhtub midagi veel hullemat, nagu nähtus eelnimetatud ähvardusest? Muudame sellegi normaalseks igati kiiduväärseks käitumiseks?

Aga kes on mammi, et sel teemal sõna võtta? Pole akadeemilist kraadi ega midagi…

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee