Õhtulehe spordiblogi

Deivil Tserp | Ütlen oma iidolile: astu tagasi, Seb Coe! (2)

Deivil Tserp, 17. november 2019, 23:00
Seb Coe 2012. aastal Londoni olümpiamängudel. Foto: AFP/Scanpix
1970. aastate lõpus ja 1980ndate esimeses pooles oli mu iidol Suurbritannia kergejõustiklane Sebastian Coe, keda pean siiani maailma kõigi aegade parimaks 800 m ja 1500 m jooksjaks.

Coe etteasted olid sõna otseses mõttes lummavad. Ilusa sammuga ja taktikaliselt targalt jooksnud briti mõõduvõtud kaasmaalaste Steve Ovetti ja Steve Cramiga kuuluvad kergejõustiku kullafondi. Need haaravad jõuproovid hullutasid miljoneid spordisõpru.

Samal teemal

Nägin Soome televisiooni vahendusel, kuidas Coe püstitas 1981. aastal 800 m jooksus maailmarekordi 1.41,73. Ta jõudis uude sekundisse ja kärpis senisest tippmargist kuus kümnendikku. See vägev tulemus püsis maailmarekordina 16 aastat! Suvel 1997 sai Coe ajast jagu Taanit esindanud keenialane Wilson Kipketer.

Olümpiamängudel triumfeeris Coe 1500 m jooksus kaks korda, 800 m distantsil leppis hõbedatega: 1980. aastal jäi ta Moskvas alla Ovettile ja neli suve hiljem Los Angeleses brasiillasele Joaquim Cruzile.

Pärast Coe ootamatut kaotust Cruzile hakkas siinkirjutaja lohutamatult nutma, sest oli kogu südamest lootnud, et lemmiksportlane saab auhinnakapist puuduva medali lõpuks kätte.

Kui Coe areenilt taandus, puudus keskmaajooksus tavapärane vürts. Ma pole küll rassist, ent neegrite dessandi ajal võis võhmameeste tegevust võrrelda ajahambast räsitud prostituutide liinitööga, mis ei pakkunud vähimatki rahuldust.

Jälgisin Coe tegemisi silmanurgast edasi. Rõõmustasin, kui ta jõudis 2012. aasta Londoni olümpiamängude korralduskomitee juhina kiiduväärse tulemuseni – spordipidu sai teo kombel liikuvate ühissõidukite tõttu halba kuulusust kogunud linnas edukalt peetud.

Mu hing laulis, kui Coe valiti rahvusvahelise kergejõustikuliidu (IAAF) presidendiks. Tema eelkäija Lamine Diack keskendus ala arendamise ja dopinguvastase võitluse asemel hämaratele tegudele. Diacki valitsemisajal närtsis spordikuninganna nagu veeta anumas seisev lill.

Coe ülesanne oli mülkasse veerenud vanker uuesti tee peale tuua. Uskusin, et uus luud pühib hästi. Algas Eesti poliitikast tuttav kampaania Plats Puhtaks. Paraku näitab varasemast tõhusam dopinguvastane võitlus, et uue bossi ja tema mõttekaaslaste tegevus on ühekülgne. Patustele venelastele kuulutati küll sõda, aga hämara taustaga keenialased, kelle puhul tuleks samuti karme sanktsioone kasutada, pääsevad endiselt rahvusvahelisele areenile medaleid kühveldama ja auhinnaraha kasseerima. Üsna vaevaliselt käib dopingukatku leevendamine USAs.

Valemängijatega kemplemine on pehmelt väljendudes keeruline ettevõtmine, mis tulemuste poolest meenutab Afganistani sõda. Samas kurvastavad mind palju rohkem ala puudutavad niinimetatud formaadimuutused. Maailma kergejõustiku juhtoinad on ilmselgelt valinud tupiktee.

Üritatakse kaasa minna turundusinimeste jaburate ideedega. Teemantliiga etapi maiuspalad tahetakse publikule ja televaatajatele serveerida 90 minutiga. Niisugune muudatus näeb ette jõhkra kärpekava elluviimist – praeguse plaaniga lendab prügikasti ka eestlaste kultusala kettaheide, tagatipuks kolmikhüpe ja 200 m jooks.

Olen kergejõustikku jälginud kogu oma teadliku elu ja selle ajaga on mul tekkinud kaljukindel arvamus, et revolutsioonid ei too staadionile ega televiisorite ette märkimisväärselt palju uusi huvilisi, küll aga valmistavad need kunstlikud vangerdused tulihingelistele fännidele tülgastust. Just erinevad alad teevad kergejõustikuvõistlustest paeluva vaatemängu.

Kettaheite maailmameistri Daniel Stahli treener Vesteinn Hafsteinsson rääkis hiljuti, et Coe oli tema iidol, ent nüüd soovitab ta IAAFi juhil ja tema abilistel ametitool vabastada. Kuulun kindlalt Hafsteinssoni leeri ja ütlen oma iidolile: astu tagasi, Seb Coe!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee