Kommentaar

Taavi Libe | Mati Alaver – kurb näide iganenud tõekspidamiste ohvrist (45)

Taavi Libe, TV3 saatejuht, 17. november 2019, 17:00
Foto: Tiit Tamme
Vahel toob elu kummalisi kokkusattumusi. Eelmisel nädalal ilmusid Eesti meedias galeriid uhke bojaarihabemega Mati Alaverist, kes mõisteti Harju maakohtus süüdi dopingu tarvitamisele kallutamises. Ta peab kandma aastapikkuse tingimisi vanglakaristuse. Kohtusaalis viibinud reporterite loendusest selgus, et viis korda Eesti aasta parimaks treeneriks valitud Alaver lausus vähemalt ajakirjanike juuresolekul kaheksa sõna. Mitte just eriti palju, aga seda enam kõnelesid 65aastase suusakorüfee suured silmad, mis olid täis lapselikku siirust.

Galeriisid sirvides tabasin end mõttelt, et olen selliseid siiraid silmi äsja näinud. Peagi meenus kogu maailmas palju kõneainet tekitanud dokumentaalne lühisari Ukraina juurtega USA immigrandist John Demjanjukist, kelle rahulik elu Clevelandis muutus päevapealt, kui teda hakati pidama Teise maailmasõja ajal Poola koonduslaagrites kohutavaid tegusid korda saatnud sadistlikuks sõjakurjategijaks. Järgnesid aastakümnetepikkused kohtuprotsessid USAs, Iisraelis ja Saksamaal. Lõpuks suri Demjanjuk 92aastasena Lõuna-Saksamaal Bad Feilnbachis kodakondsuseta mehena.

Demjanjuk räägib pikkades arhiivikaadrites küllaltki vähe, kuid tema silmist ei kao hetkekski siirus. Isegi siis, kui koonduslaagrites jubedusi näinud ja üle elanud juudid järgemööda tunnistajapingis põrgupiinades vaevlevad, et alateadvusesse peidetud mälestusi taastada, kuulab ta seda kõike ilma igasuguste emotsioonideta. Psühhopaat? Või ohver? Vaatamata kõikidele tõenditele peab iga vaataja sarja lõpuks ise otsuse tegema.

Võit iga hinna eest

Võrrelda Mati Alaveri sõjakurjategijaga on sama, mis kõrvutada Everesti kaameliküüruga. Jätan tegude ulatuse kohe kõrvale, kuid siit edasi on paralleelide loomine võimalik. Mõlemad mehed tunduvad olevat oma ajastu ohvrid, kuid tugeva viivisega. Alaveri treeneriks kujunemine toimus ajal, kus võit iga hinna eest oli süsteemi toimimise ainus variant. Samamoodi oli sellesse sisse kirjutatud see, et teatud vahenditest ei räägitud kõigile. Süsteemi võib ühelt poolt võrrelda maffiaorganisatsiooniga, kus ristiisale lähemale pääsemine nõuab suuremaid ohvreid, aga toob endaga kaasa ka suuremaid hüvesid, kuid teisest küljest on see nagu videomäng, kus edukas tegutsemine viib kõrgemale levelile ning kus avaneb uus maailm uute võimalustega.

Paljud Nõukogude Liidu koondisesse kuulunud Eesti sportlased on rääkinud sellest, kuidas neisse suhtuti rahvuse tõttu teistmoodi. Nad said aru, et neile ei laiene mingid hüved ja saladustering, kuhu on kaasatud paljud teised. Tagantjärele tundub aina rohkem, et Alaver lõi Eesti suusatamist vedades samasuguse tasandite süsteemi, kus teatud tegelastele võimaldati rohkemat, kuid seetõttu pidid nad enda hingel kandma ka räpasemaid saladusi. Kas Alaver oli seetõttu kurjuse kehastus? Ilmselt mitte. Lihtsalt väärtushinnangud ja tõekspidamised Alaveri ümber muutusid, kuid tema jäi samasuguseks nagu oma treeneriteekonna alguses.

Senised tõekspidamised ei kehti

Täpselt samamoodi ei ole kurjuse kehastus suurem osa neist eakatest härradest, kes kõlbelisuse normide arengu tõttu on jäänud oma iganenud käitumise tõttu #metoo liikumise hammasrataste vahele. Ja mis seal salata – kurjuse kehastus pole kindlasti ka maaeluminister Mart Järvik, kelle eksimuste registrit silmitsedes paistab üsna selgelt silma, et ta mängib reeglite järgi, mis on pärit kuskilt teisest ajastust. Kas me saame ette heita, et üks siirate silmadega eakas härra pole suutnud ühiskonnas muutunud normidega sammu pidada? Ega vist. Aga samuti ei tähenda see, et ta võib süüdimatult tegutseda käitumisraamistiku järgi, mis ei kehti enam ülejäänud maailma jaoks.

Ei usu, et maailma ja selles valitsevate normide muutumine lähiajal aeglustub. Juba ainuüksi mure planeedi tervise pärast tingib selle, et inimkonna mõtteviisi ja elustiili muutumine peab pigem muutuma tempokalt kui aeglaselt. Kohtusin sel nädalal erakordselt vahvate meestega, kes sõidavad suurte maasturitega mööda maailma. Tundub tõenäoline, et sugugi mitte väga kauges tulevikus vaadatakse sellistele keskkonnavaenulikele tegudele tagasi väga suure põlgusega. Või muutuvad paariaks minusugused, kellele muutub toidukord täiuslikuks siis, kui saab hamba alla ka mõne lihatoote. Sellisteks muutusteks tuleb valmis olla. Vastasel korral lõpetame suurte ja siiraste silmadega vanuritena, kelle iganenud tõekspidamistel pole maailmas enam kohta, kuid kes ise ei saa sellest sugugi aru.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee