Seisukoht

Seisukoht | Prügi sorteerimise kõrgkunst (16)

Elis Kusma, toimetaja, 17. november 2019, 17:00
Foto: Tiit Tamme
Küpsisepakist, mis meenutab matrjoškat – kõige peal papist ümbris, mis peidab eneses plastalusele asetatud ja seejärel kilesse mässitud küpsisterivi –, ärritavamadki on algaja prügisorteerija jaoks pakendid, mis tuleb õigeks käitlemiseks esmalt kööginurgas mitmeks tükiks opereerida. Näiteks pirukakott, mida osalise kilesisalduse tõttu vist ei tohiks süümepiinadeta paberi ja kartongi sekka susata. See kott on ilmselt ka põhjus, miks üks suur poekett tõi puuviljalettide juurde tagasi tavalised kilekotid, kuna üha rohkem kliente viis õunad-tomatid koju pirukaleti äärest haaratud pakendis, mitte näiteks korduvkasutatavas võrkkotis.

Muidugi on teadlikum rahvas leidnud ammu lahenduse – pakendivaba ostlemise. Ent kas keegi usub ka päriselt, et praegu kitsa ringi viljeldav elustiil saab armsaks massidele, kes lahkuvad hommikul kodudest tööle taarakolinal, et õhtul pärast turu- ja poeringi naasta purgitäie hakkliha ja täidetud võitoosiga? Või on tegu märgiga, et liiga suur osa vastutusest on lükatud lõpptarbija kraesse?

Kui euronõuete kõikvõimsus on saavutanud mütoloogilised mõõtmed, pannes väidetavalt kurgid ja banaanidki etteantud kuju järgi kasvama, siis miks ei suudeta kuidagi pakendeid standardiseerida? Siis poleks matrjoška- ja teistel hübriidpakenditel ühisturule (ja meie kõigi köökidesse) loodetavasti asjagi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee