Kommentaar

Otto Oliver Olgo | Matemaatikaeksami hala − miks me ootame praeguse õppemudeliga paremaid tulemusi? (19)

Otto Oliver Olgo, pikk kommunikatsioonispetsialist, 15. november 2019, 17:48
Koolide eksamitulemused tulid välja ja oh seda üllatust, taas jäi silma keskmine matemaatikahinne, mis sel aastal võrdus klassikalises viie palli süsteemis kas kolme miinuse  või kahega. Normaalne.

Võrreldes möödunud aasta tulemustega kahanesid laia mataeksami tulemused natuke üle nelja punkti (55,6→51,4), kitsa mataeksami tulemused punkti võrra (37,6→36,6). Traditsiooniliselt järgnes sotsiaalmeedias ja leheveergudel üllatus: oh, kuhu on küll standardid langenud? Mis meist saab, kui noored ei mõista matat?

Ei juhtu midagi halba. Enamik ülikoole korraldab nüüdseks oma teste erialadel, kus matemaatiline ja loogiline mõttevõimekus on aukohal. Peaasi, et noor valmistuks selleks tuleprooviks hästi. Ja kui sealgi põrutakse - jess! Võiks ju loota, et punased vilkurid käivituvad lõpuks päriselt ka haridusministeeriumis, Innoves ja muude tegelaste peas, kes teevad õpilastele matemaatika õppekavasid ja eksameid.

Sest seal peitub mädauss, mitte õpilaste ajudes, olgugi osad neist nutisõltlased. Ajastul, mil elulise kontekstita keskkoolitaseme tehteid suudab lahendada iga vähegi asjalik USA päritolu mobiilirakendus, ei kotigi eriti kedagi vastus ülesandele: “Püramiidi EABCD põhi on ruut ABCD. Püramiidi külgserv DE on ka püramiidi kõrgus. Püramiidi külgtahu ADE pindala on 18√3c㎡ ja külgserv AE moodustab põhitahuga nurga 60°. Arvutage külgserva BE täpne pikkus ning selle külgserva ja põhitahu vaheline nurk.” Miks? Kus kurat võib mul sellist lahendusteed üldse vaja minna? See on küsimus, millele peaks peaaegu iga õpiku- ja eksamiküsimus (saan aru, et mõned abstraktsed küsimused on ikkagi vältimatud, et loovust proovile panna) vastama, kui tahab kõnetada noort, kelle jaoks on tähendusrikas töö ülioluline.

Seda küsis minu põlvkond, kes lõpetas gümnaasiumi peaaegu 10 aastat tagasi ja seda küsivad ka järgmised põlvkonnad. Klassiruumis või Facebook Messengeri rakenduses, pole vahet. Me tahame aru saada, et kulutatud aeg ja energia ei kao kuhugi statistika-Narniasse. Tahame veenduda, et pingutus on (häda-)vajalik kindlate ja mõtestatud eesmärkide saavutamiseks.

Miks roboti pea ei püsi koos?

Ei ole juhus, et meie idufirmade ja digioskuste huviringide suvekoolides on õpilaste õhin hoopis teine kui koolis. Ehkki suvekoolideski on loogiline tuletamisvõime sageli esikohal. Idufirmade koolitajad oskavad näidata ja tõestada, miks matemaatika, teadus, inseneeria ja kunstid täiendavad üksteist. Miks ei tasu ühtegi suunda unarusse jätta. Just nimelt näidata, mitte üksnes selgitada.

Rootsi Umeå ülikoolis käib uurimistöö, mille käigus püütakse välja selgitada, mis toimub matemaatikaülesandeid lahendavate õpilaste ajus. Põhjus näib taanduvat õpetamismeetoditele, mis põhinevad etteantud lahenduskäikude järgimises ja kordamises. Ühest küljest on sel moel matemaatikat lihtne õpetada, aga nii ei teki aine vastu vaimustust ning lapsed ei saa isegi aru, mis see matemaatika on (ERR Novaator, 14.11.2019).

Idufirmade suvekoolides ja näiteks hilissügisel toimuval Robotexi võistlusel juba hakkab noor õpilane sellest aru saama. Kui ei mõõda hoolsalt detaile üle ega arvuta välja vajalikku vooluvõimsust, ei hakka robot lihtsalt tööle või paremal juhul jupsib.

Minu konkreetne ettepanek, mille teostumist olen oodanud umbes kümme aastat: selmet igal aastal peale suruda laia või kitsast mataeksamit, peaks testid olema eri aineid kombineerivad, aga praktilisemad. Neli kohustuslikku laia eksamit: eesti keel JA üks võõrkeel, loogika (ühendades matemaatika, keemia, füüsika, robootika ja arvutiteaduse ülesannetega, kust ei puudu humanitaarne kontekst), keskkond (geograafia-bioloogia-#kuidasmesedaplaneetipäästamelõpuks) ning ühiskondlik silmaring (ajalugu-ühiskonnaõpetus-meediaõpe-majandusõpe).

Viies ehk vabatahtlik eksam võiks olla näiteks liikumine/sport, mõni teine võõrkeel, teaduslik eksperiment, teatritükk näiteks teatriklassidel või midagi muud kitsamat.

Kasutan võimalust tänada ametnikke, kelle tõttu ei pidanud ma omal ajal mataeksamit tegema. Sain juba 11. klassis kiiresti aru, et mata- ja füüsikaeksam ei ole minu rida - tangensid võivad minu pärast elada Tadžikistanis, logaritmid Lesothol ja URI-püramiidskeemid sõbrustada Muumitrollide jääkolli Urriga. Valisin eksamid ja tulevase eriala oma tugevuste järgi. Tulemus: lennu parim keskmine eksamiskoor poiste seas. Ja vägev emotsioon kooli lõpetamisel.

Tühi jutt õpetaja palgatõusuta

Kombineerivad eksamid oleks vägev samm edasi haridusmaastikul, aga ega tulemused ei parane ka enne, kui meie järelkasvu koolitajate palk pole vähemalt 1600-2000 eurot. Netos, mitte brutos. Ja normaalse töökoormusega, mitte nii, et joostakse end ribadeks kahe kooli vahet, täites nii aineõpetaja kui ka klassiõpetaja kohuseid.

Selle nimel olen ma lapsevanemana nõus koolile peale maksma. Pingutama täiest jõust teades, et mu laps saab kvaliteetset väljaõpet tugevatelt pedagoogidelt (aga ka aeg-ajalt näiteks muude erialade spetsialistidelt), kes ei ole vaimselt ca 7 kuud aastas läbipõlemise äärel või ammu läbi põlenud või vana rasva pealt mugavustsoonis edasi liuglev. Kes on motiveeritud nii rahaliselt kui ka missioonitunde poolest. Kes on nooruslik vaimult ja terve kehaliselt - meie õpetajate vanuseline jaotus ei ole ühestki otsast normaalne. Alla kolmandiku õpetajatest on alla 40 aasta piiri (HaridusSilm, 2019).

Omaette investeeringut vajaks ka igasse kooli “peksukoti” ametikoha või programmi loomine. Ehk siis mingi abimees või platvorm, kuhu suunatakse kõigi lastevanemate kriitika, tulgu see telefonist, eKoolist või meiliga. Tehnoloogiline filter arvutaks kiirelt kõnes või tekstides leiduvate roppuste, tonaalsuse või lausestruktuuri järgi, kas tasub reageerida või mitte. Aitab kah lapsevanemate “minu-Susan-peab-lõpetama-ainult-viitega”-terrorist.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee