Kommentaar

Einar Ellermaa | Maaeluministri seriaal ja taksouksele virutamine (39)

Einar Ellermaa, vaatleja, 15. november 2019, 17:48
Maaeluminister Mart Järviku lugu on nagu teleseriaal, et kui pole algusest peale jälginud, siis viimastest eetris olnud osadest kuigi palju aru ei saa. Meelde jäävad üksikud laused ja reljeefsemad tegelased. Nende üksikute lausete ja reljeefsemate tegelaste järgi kujundavad inimesed sageli ka oma arvamuse. 

Samas neil, kes sarja pidevalt jälgivad, on üsna tihti tunne, et uuel päeval kedratakse eelmise päeva osa ja päeva lõpetuseks analüüsitakse ka üle-eelmise päeva jagu ning kogu seriaali otsast peale. Või ongi uus osa tehtud, aga see on täpselt samasugune nagu eelmine osa. Paljud ei ole hakanudki seriaali jälgima, sest selleks tuleb liiga sügavale detailidesse kaevuda. Paljud loobusid jälgimast, sest tüdinesid liiga sagedastest kordustest ja korduste analüüsidest. 

Väsitav tigedus

Tegelikult ei väsita niivõrd sama teemaga tegelemine, sest peabki lõpuni minema ja tõeni jõudma. Väsitab tigedus, mis teemaga tegelemisega kaasneb. Tigedad on nii opositsioonipoliitikud, kel Järviku asjas kandev roll, aga tigedad ja ärapanijalikud on ka ajakirjanikud. Seni viisakas olnud Kaja Kallas meenutab ka juba rohkem 1990ndate Keskerakonna tigedaid ja sõjakaid naispoliitikuid kui aastatagust iseennast.

Tudengiajast meenub lugu, kus mu tuttav läks pärast pummeldamist taksoga koju sõites taksouksega kaklema. Kui ta end tagaistmelt vaevaliselt välja upitas, vajus lahtine taksouks talle vastu külge. Talle tundus, et teda rünnatakse selja tagant ja ta andis kiiresti paar lööki ründaja suunas, enne kui pruut ta autost eemale sikutas.

Praegu on poliitiline õhustik tigedusest nii laetud, et paljudele justkui vajub taksouks vastu selga ja kohe nad äigavad vastu ja alles siis mõtlevad, mis edasi teha.

Tegelikult on paljudel kogu aeg rusikad püsti, et olla juba ette valmis olukorraks, kui taksouks vastu selga vajub. Sotsiaalmeedia tormid on ka sagenenud ja muutunud tugevamaks.

Sagenenud on poliitikas ka olukorrad, mida nimetatakse kriisideks. USAs kestab kolmandat aastat Trumpi valitsemiskriis ja meil on ka valitsuskriis iga kord, kui mõnda ministrit milleski süüdistatakse. Lugude pealkirjad algavad sõnadega KRIIS, VALITSUSKRIIS, KRIISI ANATOOMIA. Valitsuskriis on siis, kui valitsus on kaotanud parlamendi enamuse usalduse. Varem ei olnud meil kohe valitsuskriisi, kui mõne ministriga jama oli. Tõsi, sel nädalal kadus sõna „kriis“ pealkirjadest ära.

Kui seda tigeduse fooni tagasi ei tõmmata, siis ma kardan, et tigeduse jagamise publik kaob lihtsalt ära ja publikuks jäävadki teised tigedikud ja nende andunud fännid.

Olen päris paljude inimestega rääkinud sellest tigedusest. Kõik on öelnud, et heasoovlikkus, viisakus ja elegants, mis võib käia ka koos irooniaga, mõjuvad palju veenvamalt kui üks õel tigedik (väljend legendaarsest lavastusest “Armastus kolme apelsini vastu”). Veel arvasid inimesed, et täiesti kindlasti on rahuliku inimese rahulikult esitatud argumente meeldivam kuulata, kui tigeda inimese tigedalt esitatud argumente. Kas see on tigedus, mida ei suudeta taltsutada, või on see tigedus, millega loodetakse rohkem mõjule pääseda? Mina usun viimast ja sellepärast arvan, et tagasi tõmmata on päris kerge.

Abi Jaapanist 

Käisin augusti lõpus koos Kaido Höövelsoni ja tema perega Jaapanis, et temast äsja ilmunud raamat “Baruto. Rääkimata lood” saaks detailirohkem. See oli kogemus, mis ei unune mitte kunagi.

Kevadest saati pidev suhtlemine mehega, kes eurooplasena teostas Jaapanis lausa võimatu unistuse ja jõudis sumomaailma absoluutsesse tippu, oli hariv ja raviv. Kaido pole ainult väga tugev mees, vaid ka südamlik ja hingelt suur inimene, kes iga sekund oskab eristada olulist ebaolulisest ja sisendab teistessegi hingerahu. Olulise äratundmisest ja hingerahust jääb meil kõigil kõvasti puudu.

Lisaks Kaido rahule lisandus Jaapanis veel jaapanlaste suur sisemine väärikus ja rahu. Tundsin sealt tagasi tulnuna, et oleksin nagu ravi saanud. Kuu aega ei suutnud Eesti meediaruumi minna, sest kartsin tühiasju ja tigedust. Avad mingi lehe ja juba on keegi tige.

Mul oli õnnelik võimalus reisi järel kuu aega kirjutada päevad läbi raamatut, mis ei väsitanud, vaid tekitas lendamise tunde. Teadsin, et aegamisi harjun jälle meie meediaruumiga ja nii ka läks. Aga pärast seda Kaido ja Jaapani abiga saadud ravi ei aja meediatöös enam ükski asi närvi.

Ma ei saa soovitada Jaapani-reisi, sest see on üsna kallis ja minu reisi eest maksis kirjastaja. Aga ka kodule lähemal on kohti ja inimesi, mis ja kes toovad hinge rahu. Kui rahu on hinges, siis ei hakka ka haigused külge ja häirivatest pisiasjadest saab rahulikult üle vaadata.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee