Kommentaar

Mart Soidro | Me liigume loogeldes loojangu poole (13)

Mart Soidro, literaat, 14. november 2019, 17:59
On erinevaid teid ja temposid, kuidas vabastada ametist rünnaku alla sattunud minister, „kellest enam elulooma ei saa“. Peaminister Jüri Ratas otsustas taas tegutseda tasa ja targu ning moodustada komisjoni, kes annab õigusliku hinnangu maaeluminister Mart Järviku tegevusele.

See ei ole mingi „tõekomisjon“ ja selle liikmeteks ei ole – piltlikult öeldes! – koalitsioonierakondade kõige ustavamad koerad. Kui seda juhiks näiteks Kalle Klandorf, oleks juba kõik selge ja tänaste päevalehtede esikülgedel ilutseks rasvane pealkiri: „Mart Järvik on puhas nagu prillikivi“. 

Hundid oleksid söönud ja lambad terved

Kuidas teha nii, et kõik valitsuse osapooled säilitaksid oma näo? Järvik ise tagasi astuda ei tahtnud. Maaeluminister jättis umbusaldusavalduse ajal enda kohta särtsaka mulje – näha oli, et EKRE ajutrust oli vanameistrit korralikult tuuninud. Järvik oli lakooniline ning orienteerus osaliselt ajas ja ruumis. Vahepeal oli natukene hajali ega vaadanud küsijatele otsa. Aga kellega seda ei juhtuks. Umbusaldusavalduse poolt oli 43, vastu aga 51 rahvasaadikut. Üle ootuste hea tulemus! Mis seal salata, olin enne hääletamist küllaltki kindel, et selles kurbmängus ei osale Isamaa ega Keskerakonna saadikud. On kas puhvetis või hõivatud muul moel. Aga võta näpust!

Mis saab edasi? 

Ega väga häid variante laual polegi. Kolmapäevane Eesti Päevaleht pakkus välja viis stsenaariumi („Järvik hoiab valitsust pantvangis“, 13.11.2019). Kõige tõenäolisem on neist kolmas variant – maaeluminister läbib riigikogus „edukalt“ umbusaldushääletuse, tõmbab veidi hinge ja astub siis ise ministrikohalt tagasi. Lahkuva ministri sooviks on ju hoida valitsuse töörahu. 

Teine võimalus on astuda tagasi tervislikel põhjustel. Mart Laari esimene valitsus jõudis ametis olla vaid 100 päeva, kui Postimehe esikülg andis teada: „Esimene minister erru: haigus murdis Ain Saarmanni“ (26.01.1993). „Põhjuseks raske haigus, mis ei luba jätkata pingelist tööd mammutministeeriumi juhina,“ raporteeris tollane Tallinna korrespondent Kalle Muuli. Muretsemiseks polnud õnneks põhjust – Laari valitsuse üks eakamaid ministreid (sünd 1939) sai rängast haigusest peagi võitu ja võib Järvikule praegugi oma tagasiastumise kogemusi jagada.

Natuke teeb olukorra keerulisemaks asjaolu, et Mart Järvikul ei läinud viimastel riigikogu valimistel eriti  hästi. Ta kogus suurimas valimisringkonnas Harju- ja Raplamaal 223 häält – koguni 13 häält vähem kui roheliste esinumber Jakko Väli samas valimisringkonnas. Seega ei oota Järvikut pärast ameti mahapanemist ees pudrumäed (loe: koht riigikogus). Juristidel on kõvasti nuputamist, kuidas maaeluministrile korralik kompensatsioon keevitada. Näiteid, kuidas seda teha, on erinevaid. Marti Kuusikule ei makstud valuraha, küll aga palka poolteise tööpäeva eest (374,5 eurot) ja esindustasu (74,9 eurot, mis on maksuvaba). Veidi vindise peaga autoroolist tabatud ja seejärel ministriametist loobunud Jaak Aab maksab aga 27 312eurost hüvitist 2021. aasta veebruarini tagasi. Nii või teisiti, mingi valuraha võiks maaeluminister saada – ei pea olema õppinud EPAs, saamaks aru, et ministriamet ei ole teenekale omavalitsustegelasele jõukohane. See aga ei tähenda, et Järvik ei võiks edukas olla mõnes teises valdkonnas.  

Mis saab edasi?

Oma üllatuseks avastasin, et Mart Järvik on kandideerinud kuuel korral kohalike omavalitsuste valimistel ja alati valituks osutunud. Kas siis Järvakandi valimisliidu, Rahvaliidu või Res Publica nimekirjas. Paljudele tundus pärast valimisi kummaline, et uuenenud Isamaa ja EKRE nii toredasti läbi saavad. Aga kui hakata uurima rahvaesindajate taustu, siis pole imestamiseks põhjust. Võtame näiteks riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka ja meie maaeluministri – mõlemad võtmepositsioonidel olevad mehed on oma parimad töömeheaastad veetnud Rahvaliidu ja Res Publica ridades. 

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Seetõttu lasigi minister Järvik maaeluministeeriumi koridori üles riputada Nõukogude ja Saksa okupatsiooni ajal Eesti põllumajandusega tegelnud ministrite portreed. Otse enda kabineti vastasseina. Miks ka mitte? „Emmede aeg on läbi. Issid on kodus.“ 

Nojaa, nüüd vaatavad kõik EKRE auesimehe suunas ja küsivad: miks ta  presidendiametis olles ei täiendanud Kadrioru presidendi kantselei galeriid näiteks Johannes Käbini, Artur Vaderi ja Aleksei Müürisepa portreedega? Vastus on lihtne: Rüütlile sai saatuslikuks liigne tagasihoidlikkus, ta ei lubanud oma ametiajal üles riputada isegi enda portreed, kuigi oli Vene ajal nende mantlipärija. Valli Lember-Bogatkina maal presidendist leidis oma koha Kadriorus alles 10. mail 2013, Arnold Rüütli 85. sünnipäeva puhul.

Komisjoni aruanne, mis annab õigusliku hinnangu Mart Järviku tegevusele, valmib hiljemalt tuleva nädala lõpuks. Selle ajaga jõuab veel palju vett merre voolata. Või nagu ütles Kaja Kallas oma lõppsõnas: „Selle ajaga jõuab minister veel palju pahandust teha.“ Vaevalt küll, et uurimise all oleval ministril õnnestub kantslerist lahti saada. Vaevalt, et ka toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsleri koht nii kiiresti kaob. Aga võib-olla ma eksin? Olen ju minagi Rein Toomla õpilane, kes tegi praegusele politoloogile 30 aastat tagasi neli korda teadusliku kommunismi arvestust.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee