Viimase otsustusruumi on kõvasti ahendanud aga perekond Helmed, kes juba kahe ministri tagasiastumise järel lubavad koos kolmandaga valitsusest üldse lahkuda. Ühtlasi kehtestatakse sellega poliitikas uus standard, kus ministri sobivus ametisse on teisejärguline ühe erakonna kujutletava valupiiri kõrval. Või nagu sedastab ringlusesse läinud anekdoot: Järviku paturegistrit vaadates imestavad Kingo ja Kuusik, miks nemad üldse tagasi astuma pidid.
Viimase pusletükina on selgunud, et huvide konfliktis on põhjust kahtlustada mitte üksnes Järviku endist nõunikku Urmas Arumäed, vaid ka Järvikut ennast, kes on Arumäe esindatava ja toetuste pärast kohut käiva ettevõtja peretuttav. Kas Ratas neelab EKRE uued punased jooned niisama lihtsalt alla nagu ka Järviku umbusaldusavalduse tema suhtes, kui viimane tõdes, et peaministri küsimused pärinevad ilmselt kantslerilt, kelle ametist kõrvaldamist Järvik nõuab.
Miks eelistavad Ratas ja tema koalitsioonikaaslased selles olukorras keskenduda hoopis opositsiooniliider Kaja Kallase sõnadele, nõudes tõendeid peaministri väidetavatest kavatsustest Eesti riik esimesel võimalusel maha müüa, ei vaja vast pikemat seletust. Seda parem neile, et too väljaütlemine tabas tõepoolest ühiskondlikku närvi: tõlgendus, et peaministrile heideti ette riigireetmise kavatsust, on saanud laiema kandepinna kui vaid Ratase mõttekaaslaste seas.
Ent udutada ja tähelepanu kõrvale juhtida ei saa lõputult, isegi kui opositsioon selleks nii häid võimalusi pakub. Helmede seisukohad on selged, nüüd tahaks kuulda, mida peaminister tegelikult arvab.
Sisuturundus
4 KOMMENTAARI