Meelis Lao: ma pole veel abilinnapea ametiks küps
Meelis Lao on salapärane mees, keda peetakse Tallinna halliks kardinaliks ja kellest tegelikult midagi ei teata. Teda mainitakse vaid siis, kui juhtunud on midagi traagilist. Ta on üle elanud kolm atentaati. Kahel viimasel nädalal on ta aga osalenud pealinna poliitikas aktiivsemalt kui Tallinna volikogu esimees Rein Voog.
***
Kindlasti ärimeheks.
Mulle ei meeldi, kui allilmategelase mainet pähe määritakse.
Kõik algas 90ndate algul, kui Tallinnas valitses banditism ja kui siin tegutsesid paljude Venemaa linnade grupeeringud. Oli kaks varianti: kas kummardada kellegi ees või seista ise enda eest. Valisin teise variandi ja hakkasin nii enda kui sõprade eest seisma. Sellest ajast pärinevad ka kuulujutud. Samas pole ma iial tegelnud tüüpiliste allilmaharrastustega, nagu narko- või relvakaubandus, välja-pressimine jne.
See käib lainetena. Saan aru, et praegu on
juhtidel vaja linnapea Jüri Mõisa krae vahele pori kallata. Aga kuna tal patte lihtsalt pole, siis valiti tema sõprade hulgast välja mind, valati poriga üle ja nüüd pannakse kõik ühte patta koos Mõisaga.
Neid oli vähe.
Olin siis üks vähestest eestlastest, kes koos venelastega Karl Lemani poksiklubis harjutas. Olin venelastega harjunud, minus ei tekitanud nendega suhtlemine mingeid probleeme.
Olen sellele mõelnud.
seostas mind Mait Metsamaa mõrvaga. Pärast ilmus ka väike vabandus, kuid pori enam naljalt minema ei lükka. Eestis ei vastuta inimesed oma sõnade eest. Samuti ei mõelda tagajärgedele.
Jah, piisaks. Aga Keskerakonna esimees rääkis Meelis Laost ajakirjanduses vormis, et “kuuldud juttude põhjal”. Tema edastabki seda, mida on väidetavalt kuulnud. Nii nad kinnitaksid ka kohtus.
Suurem osa neist on Eestist lahkunud. Venemaale või kuhugi mujale.
Viis asja... peast... Kindlasti on neid mitu... Rohkem kui viis.
(Mõtleb pikalt.) Kui võtta laiemalt, siis kõik see, mis toimus 90ndate algul. Seda aega ei taha ma meenutada.
Kui ma poleks 90ndate algul nii käitunud, ei peaks ma kõigile selgitama, et tegelikult pole ma kaamel.
Seda tuleks küsida mu sõpradelt.
Jah, Mõisaga võib minu poliitikahuvi tõusu siduda. Ma pole poliitikas tegev, arutame lihtsalt Jüriga teatud teemasid.
Ikka muud teemad. Minu ärihuvid on Venemaal. Tegelen metalli- ja naftatransiidiga, kuid mitte läbi Eesti. Minu sõprade seas on palju venelasi ja kuna Tallinnas on umbes 50 ja Eestis 40% venelasi, siis sõltub neist väga palju. Oleme Jüriga arutanud nende mõttelaadi, arvamusi jne.
Savisaar kasutab rohkem populistlikke võtteid. Arvan küll, et Jüri mõistab venelasi ja vastupidi. Neli aastat tagasi kantseldas Savisaar venelasi kui teisejärgulisi inimesi, ta manipuleeris nendega. Praegu on olukord teine, venelased on teadvustanud, et ka nende seas on tegusaid parteisid ja inimesi.
Üks asi on manipuleerimine, teine asi lobby. Ma ei tea, kus jookseb piir nende vahel.
Kui tunnen inimesi, saan uurida nende arvamusi ja mõtteid. Saan luua asjaliku diskussiooni ja leida lahendusi, kuidas üheskoos edasi minna. Kui suur hulk võõraid inimesi istub laua taha, siis nad ei räägi kunagi avameelselt.
Me pole sellest rääkinud. Mnjah, abilinnapea tooli ma ei võtaks. Ma pole selleks tööks küps.
Siis ma kaaluksin seda.
Kui pakutakse, siis oleks ka sobiv aeg selle üle mõelda. Mitte aga praegu.
Jah, olen Stirlitz. (Naerab.)
Luuraja ameti pakkus Mõisale välja ajakirjanik, see oli tema tõlgendus. Aga kuna olen suhelnud ka Keskerakonna liidritega, siis tean nende mõttelaadi. Küllap mõtles Mõis nende mõtete edastamist talle.
Vaadates, kuidas nad rabelevad, siis näib, et soovitakse vahendeid valimata hankida hääli ja trügida võimule. Küsimus on ju ainult võimus.
Praegu on see küll sõbra aitamine.
Te ju mainisite, et äkki keegi pakub mingit tööd. Hetkel ja küllap ka edaspidi aitan teda kui sõpra.
Ma ei lasku samale tasemele kui Toivo Tootsen.
Arvan, et Savisaar. Tal pole vajalikud hääled koos, seetõttu on ka kõva kisa.
Mulle ei meeldi kihlveod.
Ei ole. Kunagi tahtsin Pärnusse rajada veespordikeskust, kuid see jäi pooleli.
Mul ei ole ette tulnud, kuid kindlasti on. Olen sellest vaid kuulnud ja ma ei tahaks täpsustada.
Ikka see, et eestlase magustoiduks on teine eestlane. Tegelikult ju Eesti poliitilistel jõududel erinevusi pole. Neid eristab vaid populism.
Ma pole seda teinud. Vaadates seda väiklast sahkerdamist, ei tahaks ma seda ka lähiajal teha.
Isegi mitte Isamaad!
Tõesti ei mäleta.
Ei, vist mitte. Pärast börsikrahhi oli raske aasta. Sinna läksid kõik mu rahakesed.
Alla selle.
Põhiline on metalli- ja nafta-transiit Venemaalt Läände. Läbi Peterburi, väiksem osa läbi Läti. Olen veel osanik mitmes ettevõttes, kuid ma ei taha neid nimetada. Siis hakatakse ka nende kallal tänitama. Lisaks on mu huvid kinnisvaras.
Minu suurosalusega firmade eelmise aasta käive oli mõnisada miljonit krooni.
Suurema osa ajast olen Venemaal. Viimasel ajal aga ühe teatud ühiskondliku tegevuse tõttu rohkem Tallinnas.
Hetkel on äris seis selline, et mind pole aktiivselt sinna vaja.
Tallinlased on harjunud Meelis Laod nägema mitmemehelise saatjaskonnaga. “Jah, kasutan turvamehi,” tunnistab ta. “Ja ma ei mõista, miks seda Eestis teha ei võiks. Maailmas on paljudel filmi- või äritippudel turvamehed. Ma ei loo endast turvameeste abil mingit müüti. Aga kui sind on ikka kolm-neli korda tappa üritatud, siis on igal asjal oma väärtus,” räägib Lao. Tema sõnul on Eestis kümmekond ärimeest, kes pidevalt turvamehi kasutavad.
Meelis Laole on tehtud kolm atentaati - kaks korda 1995. ja korra 1997. aastal. Ta on nõus neid meenutama, kuid napisõnaliselt ja paljutähenduslikult. “Raske on toibuda pärast hauaäärsest elust tagasitulekut. Ma ei kasutanud psühholoogide abi, mind aitasid sõbrad,” meenutab ta. “Olen ületanud barjääri ja leian, et mul on läinud isegi kergelt.” Laol on oma arvamus selle kohta, kes need atentaadid võis korraldada, kuid ta soovitab küsimusega “kes” pöörduda uurimisorganite poole.
